eesti keelt ja kirjandust. · Luuleanalüüs: Kevad Marie Underi ja Henrik Visnapuu luules. · Kevades ei saa nad kumbki loodusluulest üle ega ümber. · Nii Visnapuule kui Underile on kevad looduse ja ka inimeste taasärkamise aeg, kuid teema käsitlus on erinev. · Underi jaoks on talv suur uinumise ja kevadeootamise aeg, periood, "kus kurb ja pime ootamas mu tuba." · Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu unenäoline- ta hõiskab koos särava päikesega, tormavat koos veega kaugele ära. Luuletus, milles on kujundeid kasutatud: "Kõik päevad kihutavad tantsujalga vast hingeldades kevadele vastu, kes juba punab läbi pajusalga./... / Kui oja ennast alla hõiskab kingust, siis lumi paberina rebeneb: veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust." M. Under "Kevad" · Underi tähtsaim kevade sümbol on päike. Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
/Nüüd külvab oma esimese idu / ja viinakuuni kestab siis see pidu - / nii kaua maitseda mul antud luba!" Elujaatavalt kiidab ta taevani kevade, imetleb suve ja talvel jääb puutumata selle hallusest, peites end unistustes. "Vist elus kaunimat ei olegi kui - ootus, / sest suveks valmistuma juba algan / ja talve tulisemalt maha salgan." Underi varakevad on rohkete kujundite tõttu isegi unenäoline. Ta näib hõiskavat koos särava päikesega, tormavat koos veega kaugele ära, et jäädagi nautima taasleitud looduse võlu. Ta rõõmustab kui laps, kui "on surnuks pistnud talve kevadine virgus" ja "aknasse kliriseb kiirtemurd". "Kõik päevad kihutavad tantsujalga vast hingeldades kevadelle vastu, kes juba punab läbi pajusalga./... / Kui oja ennast alla hõiskab kingust, siis lumi paberina rebeneb: veed lendavad kui linnud, pääsnud lingust." Päike näib Underile olevat tähtsaim kevade sümbol
Sestap siis heitis ta ühte Tartarosega ja tõi ilmale Typhoni, hirmuäratava koletise, hiigellohe, kes oli suurem ka kõige kõrgematest mägedest. Tema sajas peas olid mustade keeltega suud ja tema silmist välkus tuld. Tema metsik ulgumine kajas mäekurudes möllava maruna, kõlades kord lõvi möirgena, kord raevunud härja mörisemisena. Tormid, tuulekeerised ja kõikehävitavad orkaanid käisid tema kannul. Kui Olümpose jumalad nägid seda õudset koletist enda poole tormavat, põgenes mitu neist kabuhirmus Egiptusesse. Zeus aga viskus kartmatult koletise kallale ja lõi teda halastamatult teemantsirbiga. Valust ulgudes pöördus Typhon põgenema. kuid Zeus jälitas teda ning jällegi vapustasid maad maailma isanda piksenooled. Kust Typhon iganes läbi läks, seal jäi temast maha hukk ja kadu. Tuulekeerised ja orkaanid ei jätnud midagi terveks. Metsad kisti juurtega üles, kaljurahnud paisati
poeedile oivaliselt padjaks. Ta tänas saatust, et see tal säärase hea mõtte oli lasknud pähe tulla. Aga kui ta parajasti üle Palee platsi kavatses minna, et jõuda Vanalinna tänavate keerulisse labürinti, kus asuvad kõik need Pütissepa, Villaturu, Kingaturu, Täituru ja muud kõverad tänavad, mida veel tänapäevalgi võib näha, aga juba üheksakordsete majadega, nägi ta narride paavsti rongkäiku samuti Paleest välja tulevat ja põiki üle ta tee tormavat hirmsa kisa ja käraga, 53 tõrvikute heledal valgusel ja temalt ärameelitatud muusika saatel. See pilt osatas ta värskeid enesearmastuse haavu ja ta põgenes. Dramaatilise ebaõnnestumise meelekibeduses ärritas teda kõik see, mis vähegi seda õnnetut päeva meelde tuletas, ja pani ta haava uuesti verd jooksma. Ta tahtis Saint-Micheli silla poole minna, seal aga jooksid lapsed edasi-tagasi raketikeppide ja rakettidega. «Neetud tulevärk
paisanud. D'Artagnan järgnes talle, saadetud hüüetest, mis väga sarnanesid kirumistega. Lossiõue sisse sõites hüppas Buckingham hobuse seljast maha, viskas, ratsutid käest ja sööstis trepist üles, tundmata muret, mis saab loomast. D'Artagnan tegi samuti, kuigi tundis veidi rohkem muret nende võrratute loomade pärast, kelle väärtust ta oli hindama õppinud. Oma rahustuseks nägi ta köökidest ning tallidest kolme või nelja teenrit välja tormavat ja hobuste juurde jooksvat. 225 Hertsog sammus nii kiiresti, et d'Artagnanil oli raske talle järele jõuda. Ta läks läbi tervest reast salongidest, mille toredust Prantsusmaa kõrgeimad aukandjad ei oleks osanud kujutledagi, ja jõudis lõpuks magamistuppa, kus peen maitse ja luksus moodustasid imepärase kooskõla. Toa alkoovis oli tapeedisse peidetud uks; hertsog avas selle kuldvõtmega, mida ta samast metallist ketiga kaelas kandis. D'Artagnan jäi
annaabi.ee 
