Tallinna Toomkirik Toomkirik paikneb Toompea (endise Suure Linnuse) keskosas paikneval väljakul. Kirik on rajatud puukirikuna praegusele kohale arvatavasti juba 1219. aastal, mil taanlased Tallinna vallutasid. Kivikiriku rajasid siia dominikaani mungad, kes asusid Toompeal aastail 1229-33. Nende rajatud kivikirik oli arvatavasti ühelööviline ning valmis 1240ndatel aastatel. 14. sajandi alguses kirik rekonstrueeriti. Selle käigus rajati kõigepealt uus kooriruum, mis koosnes nelinurksest koorikvadraadist, mõõtmetega 10x10.5 m, ning koorilõpmikust mõõtmetega 10x2.5 m. Tänini on sellest säilinud koorikvadraat, mis on kaetud tellistest kaheksaosalise domikaalvõlviga. Umbes samal ajal ehitati koorikvadraadi põhjaküljele ka käärkamber, mis on samuti ümberehitatuna osaliselt säilinud. Umbes 1320. aasta paiku rajati aga uus koorilõpmik, mil ta sai praeguseni säilinud viietahulise polügonaalse kuju. Koorilõpmik kaeti ...
rajada uus klooster. Dominikaani mungad alustasid kivist klooster-kiriku ehitamist kohale, kus praegu astseb Tallinna Toomkirik, kuid konflikt Taani kuninga vasallide ning Mõõgavendade Ordu rüütlite vahel pani kiriku ehituse seisma. Alles pärast vaenupoolte vahel rahu sõlmimist aastal 1240 valmis uus kivist kirikuhoone. Tallinna Toomkirik on pühitsetud Pühale Neitsi Maarjale. 1240. aastal nimetas Taani kuningas Valdemar II kiriku Tallinna piiskopkonna peakirikuks ning Tallinna Toomkirikust sai kogu Eesti kirikute emakirik. Olenemata Tallinna ja Eestimaa isandatest on toomkirik alati olnud kirikupeade kodukirikuks. Kuni Vene ajani olid toomkiriku ülemõpetajateks piiskopid. Vene ajal kaotati piiskoppide amet ja seati sisse kindralsuperintendentide institutsioon ning Tallinna Toomkirik muutus kindralsuperintendentide kirikuks. Kindralsuperintendent oli ühtlasi ka toomkiriku ülemõpetajaks.
omast. Võidukaar on kõrge ja monumentaalne. Pikihoonet kolmeks lööviks ja neljaks traveeks jaotavad sambad on ümarad ja raskepärased. Omapärased on ka nende tüsedate sammaste kapiteelid, neil puudub täielik dekoor. Vööndkaari toetavad külglöövides pikad neljatahulised rippkonsoolid, millel esineb gootipärane lehtdekoor. Eeskuju on nende detailide kujundamisel võetud ilmselt Tallinna Toomkirikust. Järva-Peetri kiriku puhul on võimalik täheldada, kuidas Järvamaa kirikute rühmas, kus algul valitsesid täielikult Gottlandi ja Vestfaali mõjutused (Ambla), hakkavad järjest ulatuslikumalt arengut määrama kohalikud ehitustavad, kohalikud suurehitused (Toomkirik, Viljandi ordulinnus). Järva-Peetri kiriku sisearhitektuuri üks oluline omapära on selles, et pikihoonest puudub sissepääs kantslisse. Kantslisse pääseb läbi käärkambri.
omast. Võidukaar on kõrge ja monumentaalne. Pikihoonet kolmeks lööviks ja neljaks traveeks jaotavad sambad on ümarad ja raskepärased. Omapärased on ka nende tüsedate sammaste kapiteelid, neil puudub täielik dekoor. Vööndkaari toetavad külglöövides pikad neljatahulised rippkonsoolid, millel esineb gootipärane lehtdekoor. Eeskuju on nende detailide kujundamisel võetud ilmselt Tallinna Toomkirikust. Järva-Peetri kiriku puhul on võimalik täheldada, kuidas Järvamaa kirikute rühmas, kus algul valitsesid täielikult Gottlandi ja Vestfaali mõjutused (Ambla), hakkavad järjest ulatuslikumalt arengut määrama kohalikud ehitustavad, kohalikud suurehitused (Toomkirik, Viljandi ordulinnus). Järva-Peetri kiriku sisearhitektuuri üks oluline omapära on selles, et pikihoonest puudub sissepääs kantslisse. Kantslisse pääseb läbi käärkambri.
kitsas trepp kiriku võlvidele. Võlvidepealne täitis hädaohu korral redupaiga ülesandeid. Pilt nr. 2 Haapsalu piiskopplinnus Haapsalu toomkirik oli Saare-Lääne piiskopkonna peakirik ehk katedraal, kus asus Saare-Lääne piiskopi ametitool ehk troon ja tegutses piiskopi vaimulik kolleegium - toomkapiitel. Liivi sõja ajal (1558-1583) läks Eestimaa luterliku Rootsi riigi valdusse. Siis sai Saare-Lääne piiskopkonna katoliiklikust toomkirikust luterlik kogudusekirik ja toomkirikut hakati nimetama lossikirikuks. 1625. aastal müüs Rootsi kuningas Gustav II Adolf Haapsalu linna, linnuse ja ümbruskonna maad krahv Jacob De la Gardie'le. De la Gardie'del oli kavas Haapsalu linnus renoveerida. Kuigi suurem osa plaanidest jäi teostamata, suudeti kirik siiski korda seada. Kirikusse ehitati ka orel ja valmistati uus altar. Sellest ajajärgust on pärit ristimiskabelis asuv, 1634.
1686 jõulud , avati kirik taas magister Justus Blauckenhageni jumalateenistusega. Kiriku põhitelg on kagu-loode suunaline, seega kõrvalekalle traditsioonilisest ida-lääne suunast peasissekäigu kohal lääneseinas on müürid 3m paksud Kui 1524 a. all-linna kirikutes reformatsioon läbi viidi, siis säilis Toompeal, aadlike konservatismi tõttu endiselt katoliku usk. Alles 1561 a. , rootsi võimu kehtestamisega saab Toomkirikust evangeelne-lutheri usu kirik. VAPPEPITAAFID: 107 puidust nikerdatud rõõmsavõrvilist vappepitaafi kaunistavad kiriku seinu Enamasti saksa soost aadliperekondadele Traditsioon ulatub tagasi 14. saj, kuid muutub eriti populaarseks 17. saj Esialgu väikesed, u pool meetrit, nii et üks sulane suutis seda matuserongkäigu ees kanda. Peale matmist hauakambrisse paigutati vappepitaaf kiriku seinale: tuli maksta kiriku kogudusele: mida lähemal
annaabi.ee 
