............... 4 Õietolmu kasulikkus inimestele.............................................................................. 4 Kasutatud kirjandus................................................................................................ 6 2 Õietolm Õietolmuterad on botaaniliselt paljas- ja katteseemnetaimede tolmukais valmivad isassugurakud, mis kantakse putukate või tuule abil õites paiknevatele emassugurakkudele. Tolmendamise tagajärjel toimub õites viljastumine. Tuultolmlejate gruppi kuuluvad enamjaolt puud . Eri taimeliikide õietolmuterad on erineva kuju, suuruse, värvuse ja keemilise koostisega. Enamik õietolmuterasid on kollased, pruunikad või punakad. Esineb ka valget, sinakat ning nende värvide variatsioone. Kujult võivad olla õietolmuterad kepi, kera, kuubi kujuga. Õietolm sisaldab rasvu, süsivesikuid, valke, mineraalaineid vitamiine ja teisi aktiivseid ühendeid
meetodil, mida kutsutakse mürkpüük, kus üks isend levitab tarus haigust igale poole.[38] 11 3.4. Mesilastarude rentimine ja rändmesindus Alates sellest kui USA mesinik Nephi Miller hakkas esmakordselt 1908. aasta talvel mesilasi erinevates piirkondades kasvatama, on see muutunud väga laialt levinuks terves Ameerikas. Mesilastarude rentimine tolmendamise eesmärgil on USA põllumajanduse jaoks eluliselt vajalik, kuna vaid looduslike tolmendajatega oleks saak väga palju väiksem praegusest [39]. USA mesinikud teenivad tolmendajate väljarentimisest palju rohkem kui mee toodangust. Uurijad kardavad, et perede transport üle terve riigi, kus nad puutuvad kokku teistsuguste mesilastega, aitab kaasa viiruste ja lestaliste levikule. Lisaks sellele on selline pidev liikumine
kõrvalharusid ja saak valmis ühel ajal. Muidu valmis ebaühtlaselt ja kval oleks madalam o Kui mesilasi rohkem, on saak suurem · Parem idanemine (päevalilleseemned) o Nt maisil oleksid osad seemned hallid ja koledad Kasu loodusele · Putuktolmlemine on ainus viis taimede suguliseks paljunemiseks ja geneetilise info mitmekesistumiseks · Putukatele pole tähtis taimedel kohastumused selleks (ilsu värv) · Tolmendamise mitmekesisus on eduka tolmlemise aluseks Tolmendamise väärtus MAJANDUSLIK · Kuidas mõõdetakse? Saagi rikkusega · On kasulik ka piimatoodangutele · Tulu tolemdnamisest: EL 5 mlrd aastas, maailmas 37-91 · Tolmendamisest saadav tulu ületab mesindusest saadava tulu mitmekordselt Mida vaja? · Õistaimi, õitsvaid põlluservi jne TOLMLEJAD · Mardikalised o Evolutsiooniliselt kujunesid enne õistaimede teket seega pole kohastunud
Palju võimalusi, kuidas ümbritsevasse keskkonda enda kohta infot anda. Nägemiselundid Putukad: silma endas terviklikku kujutist ei teki, pannakse kokku ajus; silma eraldusteravus on niisama suur, kui palju silma osi on, nt kiilidel u 30 000 osasilma ning nägemisteravus väga hea, on ka väidetud, et kiil näeb enda ümber 360 kraadi (v.a see osa ümbrusest, mille ta ise oma kehaga ära varjab). Suureõielised kellukad pakuvad tolmendamise eest mesilasele tasuks nektarit, orhideed mitte, aga kuna mesilased ei erista neid üksteisest, siis niisuguse mimikri abil tolmendatakse ka orhideesid. Kiiratava valguse signaalid: organism suuteline keemiliste reaktsioonide abil tekitama valgust – ei ole väga sage, Eesti looduses jaanimardika vastne ainus näide, aga pool süvaookeani asukatest suudab valgust tekitada Peegelduva valguse signaalid: eri viisidel peegeldatakse päikesekiirgust, mis loob mingi tajutava värvitooni
(veritsustõve) pärandumismehhanismi (Nasse seadus). 1876. aastal leiti, et samamoodi pärandub daltonism. Taimehübridiseerija Joseph Koelreuter (1733-1806) märkas, et hübriid omab tunnuseid mõlemalt eellaselt. Pani tähele, et taimeristandid võivad olla eellastest nii elujõulisemad kui elujõuetumad, märkas ka mutatsioone. Oli sisuliselt Mendeli eelkäija. Kaasaegse geneetikateaduseni jõutigi läbi taimede hübriidimise (eksperimentaalne ristamine läbi kunstliku tolmendamise). (Kuivõrd need ristandid olid teinekord elujõuetud, said tuge teooriad, mis eitasid nn rasside segunemist Gobineau, Hitler, jt). G. Mendelit peetakse tänapäeva geneetika loojaks. Ka tema jõudis oma avastuseni läbi hübridiseerimise. Mendel avaldas oma töö juba 19. sajandi keskpaiku (1865, trükis 1866), uuesti avastati need teadusele alles 1900. aastal. Tegemist oli uue teadusega, seni oli
pidanuks näitama, kui palju (tunnuseid) laps pärib vanemailt, vanavanemailt jne. Galton lõi õpetuse stirp'idest (Piiper kasutab siinkohal mõistet ,,juurikas"), mis sisuliselt tähendab pärilikkusosakeste jagamist muutuvateks ja muutumatuteks viimased oleksid juba konkreetsemalt äratuntavad A. Weismanni õpetuses. Kaasaegse geneetikateaduseni jõuti läbi taimede hübriidimise (eksperimentaalne ristamine läbi kunstliku tolmendamise). (Need ristandid olid teinekord elujõuetud, mis omakorda toetas teooriaid, mis nn rasside segunemist eitasid Gobineau, Hitler, jt). Gregor Mendelit (1822-1884) peetakse tänapäeva geneetika loojakas. Ka tema jõudis oma avastuseni läbi hübridiseerimise (tal oli ka eelkäijaid). Mendel tegi ja avaldas oma töö juba 19. sajandi keskpaiku (1865, trükis 1866), kuid need uuesti avastati teadusele alles 1900. Mendeli seadused: 1. Dominantsuse printsiip e
annaabi.ee 
