Rannikulõukad on madalad, merega ajutiselt ühenduses olevad rannikuveekogud, mis on tekkinud madalate abajate ja lahtede eraldumisel merest maa kerkimisega. Eestis ümbritseb rannikulõukaid enamasti rannaniit, mis on karjatamise ja niitmise vähenemisel paljudes kohtades roostunud ja võsastunud. "Rannaniidud on paljude lindude, eeskätt kahlajate - tutka, mustsaba-vigle ja niidurüdi, olulised pesitsusalad ja paljude teiste rändlindude tähtsad toitumispaigad. lisaks lindudele rannikumärgalad elupaigaks ka paljudele teistele ohustatud liikidele, nimetada võib näiteks kõret ehk juttselg-kärnkonna looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpide - veealuste liivamadalate (1110), liivaste ja mudaste pagurandade (1140), rannikulõugaste (1150*), laiade madalate lahtede (1160), püsitaimestuga kivirandade (1220),
Euroopa Liidu õigusaktidest käsitleb nahkhiiri loodusdirektiiv (1992). Euroopa Liiduga liitudes muutus selle põhimõtete rakendamine Eestile kohustuslikuks. Spetsiaalselt nahkhiirte kaitsele on pühendatud Euroopa nahkhiirte kaitse leping (EUROBATS, 1991), mille artikkel III sätestab järgmist: Peamised kohustused Iga liikmesriik: 1) keelustab nahkhiirte tahtliku püügi, vangistuses hoidmise või tapmise; 2) määratleb oma territooriumil nahkhiirte kaitseks tähtsad varje- ja toitumispaigad ning kaitseb neid paiku kahjustamise või häirimise eest; 3) arvestab nahkhiirte tähtsate elupaikadega kaitstavate alade määratlemisel üldise looduskaitse eesmärgil; 4) rakendab meetmeid nahkhiirte kaitse parandamiseks ja avalikkuse teavitamiseks nahkhiirte kaitse tähtsusest; 5) korraldab soovituste andmist nahkhiirte kaitseks, eriti hoonetes; 6) võtab tarvitusele täiendavaid omapoolseid meetmeid nahkhiirte populatsioonide säilitamiseks, kui neile tekib oht;
siiski kalu, mis oksendatakse välja. Palavate päevade korral on must-toonekured võimelised ka vett oma pugus poegadele viima. Levik Must-toonekure kaitsele tasub pöörata suurt tähelepanu ning säilitada võimalikult palju pesasid. Samuti ka säilitada kunagisi pesapaiku lootuses suurendada arvukust. Pesapaigad asuvad suuremates metsamassiivides, kaugel inimasutusest. Pesapaiga valikul on enamasti 3 tingimust: vana ja tugevate okstega puu, läheduses sobivad toitumispaigad ja madalad, varjulised veekogud, häirimise puudumine. Kindlasti suurimate must-toonekure nägemistõenäosustega kohad on Saaremaa ja Pärnumaa piirkonnad. Kasutatud kirjandus: http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/9805/kotkad.html http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel361_347.html http://www.kotkas.ee/ http://www.looduspilt.ee/loodusope/?page=liigitutvustused_liik&id=362 http://www.looduspilt.ee/loodusope/index.php
Aga enamikule neist on omane aeglane sigimine ja väike järeltulijate hulk. Seetõttu on need loomad eriti tundlikud hävitamisele ja arvukuse kõikumistele. Paraku satub päevas umbes 3000 haid juhuslikult kalapüünistesse, mitmesugustel eesmärkidel toiduks, medikamentide valmistamiseks, aga ka lihtsalt spordiks või siis supelrandade ohutuse tagamiseks püütakse neid ka otseselt. Olulisel määral on kannatada saanud haide sigimis- ja toitumispaigad. Paraku ei peeta püükide üle mingit korralikku arvestust, olemasolevaiski arvepidamistes on harva eristatud liike. Niiviisi pole midagi üllatavat, et mõnigi hailiik vajaks juba ammu ranget kaitset. Erinevalt enamikust kaladest ei ole hai toes luine, vaid koosneb kõhrest ja on painduv. Suurem osa haisid on aktiivsed jahipidajad ja elavad hämaras veealuses maailmas üksikult. Tugevad lõuad ja kehakuju teevad neist kõige täiuslikumad röövkalad maakeral.
Nad püüavad toitu vaid mõnekümne cm kõrgusel veepinnast ning hoiduvad lähestikku, esinedes sageli suuremate gruppidena. Aeg-ajalt tõusevad nad 1.-2 m kõrgusele ja siirduvad ka veest eemale, puude vahele. Veelendlaste lend on hääletu ja kerge, nad teevad sageli pöördeid ja tiirutavad veepinna kohal. Suuremate järvede puhul hoiduvad nad kalda lähedusse, kuid nad ei pelga lennata ka vaiksete ja varjuliste merelahtede kohal. Veelendlase toitumispaigad on püsivad ning samale tiigile või järvele võivad nad truud olla aastaid. Päeval otsib koloonia varju peamiselt puuõõntest. Öine toitumislend algab üldiselt tund peale päikeseloojangut, kuid väljalend võib toimuda ka üsna valgel ajal ja siis hoiduvad loomad puude lähedusse. Talve veedavad veelendlased talveunne suikunult. Talvituspaikadesse - peamiselt suurtesse tehiskoobastesse, mida inimesed ei kasuta - siirduvad lendlased juba septembri lõpupoole ja
annaabi.ee 
