olid eestlaste toitumisharjumused eelnevatel sajanditel, seda tõenäoliselt ei tea meist paljud. See raamat sisaldabki lühikese ülevaate eesti rahva argi- ja pidupäevatoitudest ning toitudega seoses olevatest pärimustest, nii nagu need olid välja kujunenud XIX sajandi teiseks pooleks. Kõigepealt räägib raamat toidu üldajaloost 19. ja 20. sajandil. Kuni sajandi keskpaigani olid toitlusolud Eestimaal küllaltki kehvad ning toituti põhiliselt aganaleivast ja silgusoolveest. 1849. Aastast hakkas põllumajanduse olukord paranema, ning samuti ka toitlusolud. Kuid toit oli siiski veel küllaltki ühekülgne. Päeva peamiseks söögikorraks oli kuni 19. sajandi viimase veerandini õhtusöök, milleks keedeti putru või suppi. Liha oli eesti talurahvale maiuspala, millest levinum valmistatud toit oli hapukapsasupp. Sajandi lõpupoole nihkus peamine söögikord õhtult lõunale
asemel räägivad kohtuprotokollid pigem sõltuv saagikus, esmajoones leivavilja rukki vabrikuasulas saak, s.t. toitlusolud, ilma japassita mitte alati, töötavatest kuid talupoegadest. tavaliselt siiski näljaga seotud epideemiad. 1880. poolest
KASUTATUD ALLIKAD....................................................................................................................... 26 4 SISSEJUHATUS Andmed eestlaste vanematest argi- ja pidupäevatoitudest kuni XIX sajandi keskpaigani on võrdlemisi napid. Talurahva elatustase oli väga madal, igapäevane toit vilets ja kasin. Majanduse arenemist eesti külas pidurdasid valitsevad teoorjuslikud suhted. Toitlusolud hakkasid vähehaaval paranema alles XIX sajandi keskpaigast seoses 1849. ja 1856. Aasta talurahvareformidega. Järkjärguline üleminek raharendile ja talude päriseksostmine suurendas talurahva rahavajadust, mis sundis neid talumajapidamistes ümberkorraldusi tegema. Põllumajanduses mindi üle mitmeväljasüsteemile, arenes karjakasvatus. [] Kuni XX sajandi alguseni valmistati todud talu oma majapidamises toodetavaist toiduainetest
Rahvaloenduste andmeil moodustasid eestlased 1922. aastal 87,7% ja 1934. aastal koguni 88,2% rahvastikust. 1934. aastal leidus Eestis ligikaudselt 134 000 muulast. Suurimateks vähemusrahvusteks olid venelased, sakslased, rootslased, lätlased ja juudid. Eestis elas lisaks 45 rahvuse esindajaid: tatarlasi, hiinlasi, jaapanlasi, brasiillasi, türklasi jne. Majandusareng 191840 Majandusolukord Vabadussõja ajal: tööstus, põllumajandus ja toitlusolud, rahandus: Eesti majandus oli maailmasõjast ja revolutsioonist täielikult ruineeritud. Sõja aastail hävisid mitmed suured tööstusettevõtted, paljud aga evakueeriti Venemaale. Samal ajal sai alguse terav kütteainete kriis ja üha süvenev puudus kõikvõimalikest tööstuskaupadest. Väliskaubandus oli täielik riiklik monopol, teised said kaubelda ainult riigiloal. Kehtis range sissevedamispiir. Piirati luksusesemete kogust. 1919. aastal rajati aktsiaselts
Eestlasi 87,7 1922, 88,2 1934. aastal Vähemusrahvusteks oli venelased, lätlased, rootslased, sakslased, juudid, aga ka muid. Venelased olid koondunud Petserimaa idaossa, Narva-tagustesse valdadesse ja Peipsi kanti, samuti ka linnadesse. Rootslastel oli Noarootsi poolsaare vallad ja saared. Lätlased olid Valgas, Võrus, Petseris. Sakslased ja juudid elasid suuremates linnades. Majandusareng 1918–40 Majandusolukord Vabadussõja ajal: tööstus, põllumajandus ja toitlusolud, rahandus. Eesti majandus oli maailmasõjast ja revolutsioonist täielikult ruineeritud. Sõja ajal olid hävinud mitmed tööstusettevõtted, paljud aga evakueeriti Venemaale. Samal ajal sai alguse terav kütteainete kriis ja üha süvenev puudus kõikvõimalikest tööstuskaupadest. Põllumajanduses tekitas meeste mobiliseerimine j ahobuste rekvireerimine tööjõupuuduse, millest tulenevalt põllupind ja saagikus vähenes. Vähenes oluliselt ka kariloomade arv. Saksa
annaabi.ee 
