Naljakas härjamüümine Ühel talupojal oli kolm poega, kaks tarka ja üks loll. Isa teinud enne surma seaduse, et vanemad pojad üheskoos talukoha enda kätte võtaksid ja nooremat venda toidaksid, kellest enese toitjat palju loota ei olevat ja kellele ta sellepärast suuremat pärandust ei lubanud kui ühe noore künnihärja. Targemad vennad kasutasid lolli venna härja kordamööda kündmiseks. Ühel päeval ilmub härja juurde võõras mees. Ta räägib härjaomanikule, et ärgu ta andku härga vendadele kasutada, mingu turule ja müügu maha. Noormees märkas, et külamehel on õigus ning nii ta turu poole tõttaski. Tema teekond käis suurest metsast läbi. Väljas oli vinge tuul
hingega ülesehitanud ja siis see kadus koos peremehe noorusega. Turja elanikud olid sunnitud kolima väiksesse sauna, kus Hannes tundis, et tema ei mahu sinna ja läks eluvooluga kaasa mis viis ta Tondiojale kui võõrana. Kuigi seal oli kõik olemas, mida võis üks tulevane peremees tahta, ei leidnud Hannes seal õnne, pinged järjest kasvasid, kui tuli äkki ootamatu teade, et Turja sauna ainukest toitjat, Klausi, pole enam. Hannes läks Tondiojalt Turjale tagasi nähes seal nähtavalt vanemat isa ja leinavat leske. Hannes oli veidi aega Turjal seades mõned asjad korda, samal reisil sai ta teada oma võimalikust lapsest, mis pani ta mõttetegevuse hoopis teisi käike tegema. Hiljem Tondiojal pinnis Liida Hanneselt välja saladuse lapse kohta, peale seda oli veidi vaikust, kuid see vaikus oli kõigil kui tinakoorem raskendades nende tegemisi
ee/231006/lisad/euro/223690.php 11.04.08 12:36) Mina arvan, et Verduni lahing ei saa ei mingil juhul õigustatud olla, kuna mina arvan et raha või mingid teised põhjused ei pea olema põhjuseks, et nii palju inimesi sureks. Kui mõelda, et kõigidel sõduritel ja teistel inimesed kes olid osalisid lahingus olid lähedinimsed kes neid ootasid, või lapsed, keda nad pidid toitma ja kasvatama, aga võib oletama, et peale seda lahingu, kõik need inimesed olid jäätud ilma toitjat, ilma toetust või siis lihtsalt üksi. Naised sel ajal pidid alustama kurnavat ning väsitavat tööd. Muidugi, see kõik mis ma eelnevalt kirjutanud olen, kuulub kõikide sõdade ja lahingute puhul, kuid ma arvan et 10 kuu jooksul on Verduni lahingus surma saanud rohkem kui palju inimest, nii võin järeldama, et see kuulub selle lahingu puhul täpselt.Üldiselt, paljud inimesed arvevad, et madagi heat nende alhingutes ei tulnud välja
arusaam mõningaid filosoofe otsima eetikat, mis kohustaks inimesi enam loodusega arvestama. Tsitaat August Gailitilt loodusest: Armasta puud, toda kurba vaevakaske, seda uhkesti taeva poole sirutuvat kuuske, toda mändi, mille punane koor räägib kiindumusest kõige hingava, kauni ja elava vastu; seda viletsat pajupuhmast, mis siin kaugel põhjas pole jõudnud isegi saada eneseks, vaid kasvab vitsakimbukestena otsekui leseks jäänud pere -- lapsi palju, aga toitjat, keskset tüve, pole olemaski. Armasta puud kogu oma hingepuhtusega, vaatle ometi kord tähelepanelikult puude lehti või nõelu, kas nad ei liigu, ei hinga, ei värise -- see on ometi sama elu, mida elad ise. Nad elavad ja hingavad, see on tõsi, sarnaselt tuultes värisedes, päikeses kiirates, udus piisku pudendades. Nii naerad, rõõmustad ja nutad sinagi. Kas elava ja hingava vahel ongi mingit erinevust? ("Ekke Moor", 1941) 2 LOODUSKAITSE JA KESKKONNAKAITSE
puhkama pidi. Seda kutsuti ka tite-ema ajaks. Siis oli talle rangelt keelatud külas ja kirikus käigud ning isegi perelauas söömine polnud lubatud. Ta võis ka raskematest töödest eemale jääda, sest peale sünnitust arvati naise elu ohus olevat. Arvati, et kolm kuud on tite-emal haud lahti (Peterson 2006: 61). Vanasti öeldi, et laps on vaese rahva rõõm. Siiski olid pojad soovitumad, sest tütardele tuli kaasavara anda, ning ei usutud, et neist head vanemate toitjat saab. Sellest ka lause: ,,Parem poja jalutsis kui tütre peatsis". (Peterson 2006: 60) Võiks öelda, et naise väärtus kasvas sellest, mitu last ta ilmale jõudis kanda. Pisike pere oli tollel ajal väga oluliseks abiliseks talutöödes. Tütred aitasid ema majapidamises ja poja kohus oli isa vaeva vähendada raskemates ülesannetes. Ühesõnaga, kõik, keda võimalik oli kasutada, rakendati tööle. Juba maast madalast püüti lastele sisse harjutada hoolsus ja töökus ehk
KÄGU on eesti rahvausundis kõige populaarsem lind. Käo tekkelugusid on eesti rahvapäri- mustes proosana ja regilauluna. 20. sajandist on enim taunitud käo häbematust ja laiskust ning kirjeldatud käopaari võtteid teiste lindude pesa kasutamisel. Isaslind annab hüüdega ,,kuk-kukku" märku, et on pesa leidnud: Isakägu kukub ja mielitab veike linnu oma kallale, siis emakägu muneb kiirest oma muna väikse linnu pesa [pessa] ja ise veel naerab. Käopoegade toitjat nimetatakse käo sulaseks või käo naiseks (rahvasuus linavästrik). Setumaa uskumuste järgi talvitub kägu puuõõnes, kuid välja tuleb ja kukkuma hakkab jüripäevast. Õnnetuks linnuks või surmalinnuks ei ole teda nimetatud mitte tekkelugu silmas pida- des, vaid seetõttu, et ta eluhoonete lähedusse kukkuma tulles teatab kellegi surmast. Kevadel esmakordselt kägu kuuldes loendati, mitu korda kägu hüüab. Mõnel pool on peetud vajali-
(eeldada), et toitja poolt ülalpeetavad tööd teevad. Toitja ülalpeetavatena arvesse võetavate perekonnaliikmetena tulevad kõne alla eelkõige üleelanud abikaasa (lesk( ja lapsed (orvud), nende kõrval ka varasemad abikaasad ja vanemad. Probleem ja selle areng. Ajaperioodil, kui kehtestati vanaduskindlustus, toimis avalikus teadvuses kodanliku ühiskonna perekonna tüüp-pilt. See pilt lähtus pereema abielust. Meest vaadeldi kui perekonnapead ja perekonna toitjat, sel ajal kui naine tegeles majapidamisega ja omas ülalpidamist mehe kaudu tema sissetulekust või varades. Naise töötamine ei mahtunud taolisse perekonnapilti. Mehe kohustuste hulka kuulus ka naise ülalpidamine mehe surma korral. Vahepeal on sotsiaalne tegelikkus mitmes punktis muutunud. Selle tagajärjel on aset leidnud mitmed muutused, mis viivad seniste arusaamade muutumiseni. Need asjaolud on: 1) pension lahutatud naisele, mis võtab arvesse asjaolu, et iga
annaabi.ee 
