võivad kanduda 200–400 kilomeetri kaugusele. Merre sattununa peavad nad vastu kuni kaks nädalat. Ajalugu Kartulimardikas on poilaste sugukonda kuuluv mardikaline. Kartulimardikas toodi Euroopasse 1877. aastal. Tol korral suudeti tema levik tõkestada. I ja II maailmasõja ajal aga nõrgenes kontroll ja vähenes tõrje ning kartulimardikas tungis edasi Euroopa aladel. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. Areng ja paljunemine Kartulimardikas võib korraga muneda kuni 800 muna kuni kolm korda aastas. Eesti oludes on kartulimardikas seni andnud ühe põlvkonna suve jooksul. Talvitunud mardikate munemisest kuni uue põlvkonna mardikate ilmumiseni kulub meie kliimas umbes 50 päeva. Ta muneb harilikult kartulitaimede lehtedele. Vastsed kooruvad 11–12 päeva pärast. Vastsed kasvavad täis ja lähevad mulda nukkuma juulis. Noormardikad hakkavad mullast välja
Lepalt on toidulisagi saadud Lepp, eriti hall lepp, on meil küll väga levinud puu, ent metsloomad ei pea temast kui toidutaimest lugu: põder ei puutu naljalt leppa, kui muud võtta on, ning kobraski kasutab teda eeskätt ehitusmaterjalina. Küllap peitub põhjus rohketes parkainetes, mis suuõõnt ärritavad. Inimene on kaugetel aegadel leppa siiski toidulisana kasutanud ning veel nüüdki kulub ta ära toidu valmistamisel. Lepasuits. Nii halli leppa kui ka sangleppa on ammustest aegadest kasutatud liha ja kala suitsutamiseks. Põhjus on selles, et nende suits annab toidule meeldiva värvuse ja hea suitsumaitse
olulisema toidutaime. Mardikad söövad lehtedesse aga suured augud (Joonis 5). Taimede kahjustus on põllul kolletena. Meie oludes eelistab mardikas heamaitselisi sorte nagu Adretta, Helena, Van Gogh jt, pealsetest aga nõrgemakasvulisi ja nooremaid. Lisaks kartulitele võib ta süüa ka tomatitaimi. Saagikadu Lääne-Euroopa riikidest võib arvestuslikult ulatuda 5-20%. Oma kodumaal Mehhikos kartulimardikas kartulit ei söö, vaid toitub endiselt oma põlisest toidutaimest, metsikust maavitsast. [5] Joonis 5. Hävitatud kartulilehed Kartulitaimed suudavad taluda enne õitsemist kahjustusi kuni 30%, peale õitsemist aga kõigest 10%.[4] Seetõttu on oluline, et kartulimardikate olemasolu kontrollitakse kogu kartulite kasvamise perioodi vältel, sest kartulimardikad on väga paljunemisvõimelised. Peale kartuli võivad kartulimardikad elada ka muudel põllumajanduslikel taimedel nagu tomat või baklazaan
4. Kirjelda, mis juhtub kui tolmeldajad väljasurevad? Meemesilased, looduslikud mesilased ja kimalased on kõige tähtsamad tolmeldajad paljudele puu- ja juurviljadele, mida me igapäevaselt sööme. Väiksem arv mesilasi viib puu- ja köögiviljade väiksema kättesaadavuseni ja kõrgemate hindadeni. Vähem mesilasi tähendab vähem mandleid, vähem kohvi ja vähem kvaliteetset heina, et toita piimalehmasid. Tolmeldajad tolmeldavad 70 liiki 100-st toidutaimest, mis toidavad 90% maailmast. Mesilased vastutavad Ameerikas aastas 30 billioni dollari sissetuleku eest põllumajanduses. Seega võime kaotada kõik taimed, mida mesilased tolmeldavad, siis kõik loomad, kes neid taimi söövad ja nii edasi mööda toiduahelat. Mis tähendab, et inimkond peaks võitlema selle nimel, et säilitada inimkonna suurus ilma mesilaste abita? Meie supermarketites oleks 2 korda vähem puu- ja köögivilju.
Puuvili on ajalooliselt kujunenud mõiste, mis ei ole piiritletav üheste botaaniliste mõistete kaudu. Kõige olulisem on, et vili, koguvili, liitvili või vilikond on värskelt söödav ja enamasti ka mahlakas (pähklite puhul kuiv) ja taim on mitmeaastane. Nende töötlemisvõimalused ja kasutusviisid on väga mitmekesised. (Kalju,K. 2007:9) Puuviljad on väga tähtis toit ning nüüdisaja maailmakaubanduses on neil eriti suur osakaal. On arvutatud, et kolmekümnest kõige tähtsamast toidutaimest seitse on puuviljad. Puuviljade mitmekesisus on erakordselt suur. Paljud neist on siiani kultuurviljelusse viimata. (Kalju,K. 2007:9) Viljad normaliseerivad soolestiku kasuliku mikrofloora elutegevust, alandavad roiskumisprotsesside intensiivsust ega lase soolestikus tekkida kahjulikel toksilistel ainetel. Taimetooted siidustavad mao ja soolestiku peristaltikat, tänu millele soolestik paremini tühjeneb ja tema seisund paraneb, ning inimestel õnnestub vältida paljusid
Lagundajatele on ajalooliselt pööratud ja pööratakse siiani teenimatult vähe tähelepanu, kuna lagundajate uurimine on raskendatud nende väikeste mõõtmete tõttu ja inimese silmale ei paista nad enamasti ka kuigi ilusad. Herbivoorid ja karnivoorid Taim- ja loomtoiduliste organismide eristamine ei tekita reeglina raskusi. Mõned ökoloogid jaotavad siiski need heterotroofid kaheks: kiskjateks ja parasiitideks. Teisiti öeldes, herbivoor, kes on oma toidutaimest suurem ja sööb selle ära tervenisti, on kiskja. Herbivoor, kes on toidutaimest väiksem ja toitub selle osadest, on parasiit. Selle definitsiooni järgi oleks suur osa imetajatest herbivoore kiskjad ja enamus putukatest herbivoore parasiidid. Üks oluline tegur, mis eristab taim- ja loomtoidulisi organisme on, et taimed ei saa liikuda, loomad aga saavad. Seega peavad kiskjad (sõna klassikalises tähenduses) oma toitu jälitama või varitsema
annaabi.ee 
