KAKUD Kakkusid on kokku 133 liiki, enam kui 20 neist on ohustatuna võetud Maailma Punasesse Raamatusse. Pärast päikeseloojangut lõpetab enamik linnuliike toiduotsingud ja vaatab endale turvalise ööbimispaiga. Kakkude kohta see ei kehti, sest väga paljud neist lendavad jahile just hämariku saabudes. Jahti peavad nad pimedas, sest nad näevad öösel paremini kui päeval. Need varjuna liikuvad kütid
Nööpide asemel oli luust või pidust kiile. Pidurõivad olid meestel ja naistel pehmest hirvenahast, mis olid kaunistatud narmaste ja orsioniokastest tikanditega. Sõdalased ehtisid end kotkasulgedest peaehisega. Kotkasuled näitavad erilist vaprust ja jutustavad vägitegudest käsivõitlustes. Vapruse märgiks kannavad sõdalased ka grislikarude luust tehtud "vesti". Pidude korral kaunistati nägu ja keha ka maalingutega. Värvid olid taimedest tehtud. 2.2 Toit Toiduotsingud sundisid indiaanlaseid rändama varakevadest kuni hilissügiseni ühest paigast teise. Nad olid osavad kütid. Preeriaindiaanlastele olid piisonid elu. Nendest sai palju kasulikku. Nahkadest said sõbad ja katted, sõnnik läks kütuseks, rasv põletati lampides, sarvedest tehti lusikaid, luudest tööriistu ja lelusid, magusest supikatlaid ja sõrgadest kõristeid ning liimi. Kuivatatud liha purustati, segati marjadega, valati rasvaga üle ja saadi energiaküllane toit pemmikan.
Väiksema vahekauguse korral tekib konkurents eluruumi ja toidu pärast. Rohupesades on poegi enamasti rohkem kui roost pesades. Kulu on haudumiseks kohasem ning hoiab paremini soojust. [4] Pilt 1. Poegade sünd. Autor: Kose, M. Allikas: Leito, A. 2008. Sookurel on Eestis seni hästi läinud - Eesti Loodus, nr. 10, lk 9. Toitumine ning ööbimine Toituvad sookured peamiselt taimsest toidust - oras, rohulibled jne, kuid ka loomsest- pisiloomad, putukad, limused. Toiduotsingud piirnevad pesa suhtes paari kilomeetriga. Mõni päev peale pojade sündi hakkab pere käima ühistel toiduretkedel. Ööseks naastakse enamasti tagasi pessa. Mida vanemaks pojad saavad, seda kaugemal toitumas käiakse. [ 4 ] Pesast eemal olles puhatakse enamasti ikka märgaladel. Ööbimiseks valitakse turvalised ning vesised kohad. Vett vajavad sookured joogiks ning kümbluseks. Kui pojad pole veel lennuvõimelised, alustatakse koduteed juba paar tundi enne loojangut. Kui kurge häiritakse
endiselt olemas ka piirkondi kus põlluharimine ja karjakasvatus on väga algelised. Agraarajastu ehk põllumajandusajastu - algas 6000 7000 aastat tagasi kuni umbes 15 sajand. Industriaalajastu ehk tööstusajastu algas 15 sajandil umbes 20. sajand Infoajastu, alates 20. sajandi keskpaigast Põllumajandus agraarajastul: Kauges minevikus tegelesid inimesed koriluse, küttimise ja kalapüügiga. Elati väikestes kogukondades ja toiduotsingud ulatusid elukohast väga kaugele. Inimeste arv sõltus toidust. Aja möödudes hakati kodustama loomi ja harima põldusid. Alepõldudel kasvatati tera- ja mugulvilju. Kasvatatud saadusid vahetati rändkarjakasvatajatega. Veelgi hiljem hakati kasutama juba põldude harimisel tööloomi ja ka loomasõnnikut väetisena. Jäädi paikseks põldude ja loomade olemasolu. Esimesed piirkonnad kus inimesed paikseks jäid: Edela Aasia, Hiina ja Kesk
supikatlaid ja sõrgadest kõristeid ning liimi. Kuivatatud liha purustati, segati marjadega, vaalti rasvaga üle ja saadi energiaküllane toit pemmikan.Üks päev õnnestunud jahti andis suguharule aasta toiduvaru. Kuna piisonid hunte ei kartnud, peitusid kütid hundinahka ja hiilisid suurtele loomadele lähedale. Vilunud vibukütt jõudis mitu looma tappa enne, kui kari hirmunult põgenes. Korilus Toiduotsingud sundisid põlisameeriklaste suguharusid rändama varakevadest kuni hilissügiseni ühest kohast teise. Nad kogusid seemneid, marju, pähkleid ja juuri. Suures Nõos olid juba märtsis hundinuia tõusmed esimesteks ''aedviljadeks'', aga septembris korjati männiseemneid talvevarudeks. Juhuslik rändrohutirtsuparv sai maitsvaks pidusöögiks. Inimesed püüdsid kõike, alates rottidest, hiirtest, tõukudest ja sisalikest kuni jäneste ja hirvedeni
supikatlaid ja sõrgadest kõristeid ning liimi. Kuivatatud liha purustati, segati marjadega, vaalti rasvaga üle ja saadi energiaküllane toit pemmikan.Üks päev õnnestunud jahti andis suguharule aasta toiduvaru. Kuna piisonid hunte ei kartnud, peitusid kütid hundinahka ja hiilisid suurtele loomadele lähedale. Vilunud vibukütt jõudis mitu looma tappa enne, kui kari hirmunult põgenes. Korilus Toiduotsingud sundisid põlisameeriklaste suguharusid rändama varakevadest kuni hilissügiseni ühest kohast teise. Nad kogusid seemneid, marju, pähkleid ja juuri. Suures Nõos olid juba märtsis hundinuia tõusmed esimesteks ''aedviljadeks'', aga septembris korjati männiseemneid talvevarudeks. Juhuslik rändrohutirtsuparv sai maitsvaks pidusöögiks. Inimesed püüdsid kõike, alates rottidest, hiirtest, tõukudest ja sisalikest kuni jäneste ja hirvedeni
annaabi.ee 
