asustuselähedastes kohtades elama ei kipu. Ta eelistab pigem suuri metsi, soovitavalt kuusikuid, ehkki erandkorras on pika sabaga kakku pesitsemas kohatud ka koduaedades. Nii nagu teiste öökullide huikamine, on händkakugi oma ilus pisut õudsel moel. Vahel võib ta kuuldavale tuua ka teistsuguseid helisid, näiteks kräuksuda, kuid tema tuntavaim häälitsus on tuhm uhhuu- uhhuhuutamine, mille Rein Kuresoo on raamatus «Eesti elusloodus» tabavalt kirja pannud kui «tohoo-tohuvabohuu-ohohoh.» Just hääle, aga kindlasti ka hämaruse ja pimedusega seotud elustiili pärast on kakkusid alati seostatud maagiaga. Vanas Kreekas oli öökull tarkuse- ja kaunite kunstide jumalanna Athena sümbol, tarkuse ja abivalmidusega on teda ühendatud ka iidses Indias ning hiinlastel kaitses linnu kujuke maja välgu eest. Kahjuks mitte igal ajal ega igal pool ole kakud olnud heas kirjas. Eriti halvasti suhtuti neisse keskaegses Euroopas, kus arvati nad olevat nõialinnud
» «Ja aed kah?» «Aed on kah.» «Kas teil hobuseid ja sulaseid ka on?» päris Oodo. «Jah on. Head hobused ja tublid sulased. Aga kubjast ei ole.» Parajasti astusid rüütel Raupen ja Tambet lossiuksest välja trepile. Lapsi silmates hüüdis rüütel: «Ae, kust te selle seltsilise võtsite? Kes see on?» «See on meie sõber Jaanus,» vastasid Oodo ja Emmi ühest suust. «Temal on ka loss ja hobused ja sulased,» seletas Oodo. «Ja aed ja hoov on tal ka,» lisa Emilia. «Tohoo!» naeris rüütel, «küll on rikas sõber! Kes ta siis on?» «See on minu poeg Jaanus,» seletas Tambet 24 naeratades. Lossihärra laste sõprus tema poja vastu meelitas teda väga. «Soo? Või sinu poeg?» Lossihärra armastas alama rahva viimaseid sõnu küsides korrata. «Pidage aga head sõprust, lapsed, kui kokku juhtute. Oskab ta ka midagi?» «Ta on kaks talve kloostris õppimas käinud.» «Soo? Kaks talve kloostris õppimas käinud? Näe. Viks. Noh, olge head lapsed. Head
HEESKA Mis te teete, minge ära siit, minge ära, mis te teete? Tere, ma olen Must Juhan. Mis te nalja teete? Oh oh ooo! Mul on nüüd selline mõte, et vaatame selle kino lõpuni. KUUL Film on läbi. Kaputt. Pimedasse tuppa. HEESKA Oi, kas te erutusite praegu? Leitnant, kas teil oli käsi praegu haaramas relva? Unustage ära! Me tantsime ju... Heeska langeb äkki maha ja jääb norinal magama SOLK Ei ole sa nii täis ühti. HEESKA Laske, laske. KUUL Oi, kui vagur. Ei rabelegi HEESKA Tohoo, kurat, ja sina paned mul käed raudu. SOLK Ära mölise! HEESKA Kus sa mu viid? SOLK Vaat siia tuppa panen su. NIKOLAI Oota kaks tundi, siis, peale sõjakohut, laseme su maha. 54 HEESKA Miks kaks tundi, üks, kaks, läbi, ei oska lugeda või, laske kohe, ha haa! NIKOLAI Ära naera! Mida sa naerad? SOLK Mäletad, tila, kuidas sa mulle ütlesid, et ma olen solk. HEESKA Haahahaa. Oledki ju. SOLK
ja mõelda, kuidas hädast välja saada. Siis ütlesin: «Tahtsin öelda, ta käib alati me kirikuii, kui ta on Sheffieldis. Seal on ta ainult suvel, kui ta luleb merevanne võtma.» «Oi, mis sa räägid, Sheffield pole mee ääres.» «Noh, kes ütles, et on?» «Aga sina ju ütlesid.» 381 «Pole iial öelnud.» «Ütlesid!» «Ei öelnud.» «Ütlesid!» «Pole iial midagi sihukest öelnud.» «Noh, mis sa siis ütlesid?» «Ütlesin, ta tuleb merevanne võtma, seda ütlesin.» «Tohoo hullu! Kuidas ta võtab merevanne, kui seal pole rnerd?» «Kuule,» ütlesin ma, «kas oled kunagi näinud mõnd tervisvett?» «Jah olen.» «Noh, on's sul vaja iga kord minna tervisvee-allikate juurde, et seda näha?» «Ei.» «Noh, niisama pole William IV-1 tarvis mere aarde minna, et merevanne võtta.» «Kuidas ta neid siis võtab?» «Talle tuuaks seda niisama nagu teistele tervisvett -- pudelites. Sheffieldi lossis on head ahjud, ja ta tahab, et vesi oleks kuum
..» «Kindlasti. Ta põhjustab teie võõrastemajas niisugust pahandust, et peletab kõik korralikud inimesed eemale. Minge üles, tehke arve ja andke mu teenri kätte!» «Kuidas? Härra tahab meilt juba lahkuda?» «Te teadsite seda juba enne, sest ma andsin käsu saduldada mu hobune. Kas mu käsku pole veel täidetud?» «On küll. Nagu Teie Ekstsellents võib näha, on hobune suure värava all täiesti sõiduvalmis.» «Tubli, tehke siis, mis ma ütlesin.» «Tohoo!» lausus peremees endamisi. «Kas ta pelgab seda poisikest?» Tundmatu käskiv pilk katkestas peremehe mõtted. Ta kummardas alandlikult ja läks välja. «See veidrik ei tohi näha mileedit,» jätkas tundmatu. «Ta peab iga hetk siia jõudma; ta ongi juba hiljaks jäänud. Tõepoolest on vist parem, kui istun sadulasse ja ratsutan talle vastu ... Kui ma ainult teaksin, mida sisaldab härra de TrevilleMle saadetud kiri!» Ja endamisi pomisedes sammus tundmatu köögi poole.
see tagajärg, et ta paks apoplektiline, pahameelest ja vihast purpurpunane nägu puuhalusse tungiva kiiluna ikka rohkem naabrite õlgade vahele pigistus. Lõpuks tuli talle appi keegi mees, kes oli niisama paks, lühike ja auväärt kui ta ise. «Jõledus! Need mõned skolaarid, kes nõnda auväärt kodanikuga kõnelevad! Minu ajal oleks neid varbadega läbi nüpeldatud ja pärast neid endid nendel ärr põletatud.» Nüüd alles päris lõbu algas. «Tohoo! Mis linnuke see seal nõnda piiksub? Kes see õnnetusekraaksuja on?» «Mina tunnen teda,» hüüdis üks. «See on meister Andry Musnier.» «Ah nii, üks neljast ülikooli vannutatud raamatukoguhoidjast!» ütles teine. «Ses poes käib kõik neljakaupa,» karjus kolmas. «Neli rahvust, neli fakulteeti, neli püha, neli prokuraatorit, neli elektorit, neli raamatukoguhoidjat.»* «Hüva,» arvas Jehan Frollo, «neile siis tarvis neljakordset märulit teha.»
Kõik kohad täis!" ,,Aga luik, kuis siis sellega?" ,,Kõik ühekorraga nähtavasti," arvas Tigapuu. ,,Kuulge, Vutt, teie peate ju teadma, kui teie kutsusite Tigapuu," rääkis Ollino. ,,Mina ei tea midagi," vastas poiss. ,,Minu äratas Roosi, ütles, et Goethe ja Schiller on juba põrandal, mine õige kutsu Tigapuu, härra Ollinot pole vist kodu." ,,Sikk, kuidas see oli?" küsis Ollino. ,,Mina ei tea ka midagi," vastas poiss ja tahtis edasi rääkida, aga Ollino hüüdis talle vahele: ,,Tohoo tont! Luik on prügikastis, Goethe ja Schiller on prügikastis, aga ükski ei tea midagi!" ,,Mina magasin, sellepärast," seletas Sikk ja pani käsivarred rammumehelikult rinnale kokku. ,,Kuulsin äkki hirmsat mürinat, ajasin silmad lahti, näen: need sealt kapiotsast juba maas ja purud. Siis ma ütlesingi Vutile, et ta kutsuks Tigapuu." ,,Aga miks siis Vutile, tema magab ju teises toas?" küsis Ollino. ,,Ta oli siis minu juures," vastas Sikk süüdlaselt. ,,Kuidas!" hüüdis Ollino
annaabi.ee 
