190 aastat tagasi 1820. aastast on Erastvere Suureküla kool nimetatud vallakooliks Kool asus Rätsepa talu maal Õpetajaks külarätsep Simm Tisler Koolimaja kirjeldus Pikk kaks sülda Korstnate ja akendeta Puudus suitsu väljapääsu ava Kütmise ajal oli ruum suitsu täis Koolimeister kasutas seda ruumi ka rehetoana 1847.a. oli kooliõpetajaks Mihkel Tisler, tema poeg Õpilaste arvuks 269 Ajalukku jäävalt koolitööd on Erastvere koolides teinud kolmpõlvkonda Tislereid Neile on järgnenud kolm põlvkonda Lutse Paul Luts, Adam Luts ja Gustav Luts Enamus Kanepi rahvakoolide koolimeistritest on hariduse saanud Kanepi kihelkonnakooli köster Ludvig Treffneri käe all Teise koolimaja ehitamise aastaks on märgitud 1869.a., siis oli koolimeistriks juba Gustav Luts Kolmas ja ruumikam koolimaja ehitati Erastvere koolile 1898.a. Kool oli siis veel 2-klassiline 1901.a. kui Gustav Luts koolimeistri ametist pensionile läks, sai tema mantlipärijaks Robert Oja
Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses. Peamiseks tööjõuks mõisates kujunesid mõisamoonakad - aastasulased, kes pidid nädalas 6 päeva töötama, saades selle eest kindlat aastapalka osalt rahas, osalt produktides ja mõisalt
Mõnes käsitööharus, nagu puutöös, kudumises, riidevärvimises, saavutasid maakäsitöölised suure oskuse ning nende tooted levisid naabermõisates ja linnaski. Et valdava osa vajalikest käsitöötoodetest valmistas iga talupoeg endale ise, siis võib arvata, et enamik neist maakäsitöölistest töötas rohkem mõisa tarbeks. 16. Sajandist alates on allikais mainitud mõningaid mõisate rahapalgalisi käsitöölisi, nagu kanguruid, köösnereid, rätsepaid, kingseppi, puuseppi ja tislereid (entsüklopeedia 1998). 18. sajandi teisest poolest on allikais mõisakäsitöö külakäsitööst juba kindlapiirilisemalt eristatud. Oma kasvavate vajaduste ja tärkava luksusjanu rahuldamiseks vajas mõis peale talupoegade käsitöö ja külakäsitööliste toodangu ka hulgaliselt erioskustega mõisakäsitöölisi. Neist olid paljud saanud väljaõppe kas Peterburis või kohalike linna tsunfimeistrirte juures ning neid leidus peaaegu igas teises Eesti mõisasa. Osalt olid
majapidamises ise või kasutas külakäsitööliste abi. Tööriistad tehti kas ise või osteti. Käsitöölisi leidus nii adratalupoegade kui ka üksjalgade seas. Laialt levinud oli kodune sepatöö. 13.-15. sajandist pole maakäsitööliste kohta peaaegu mingeid allikaid. 15. sajandist esinevad juhuteadetes vaid sepp, puusepp, müürsepp. Talupoegade nimed annavad teada nende ametist. Kullamaa vakuraamatus esinevad puzepphe, rowtzephe. Samuti leidus ratasseppaid, tislereid, korvipunujaid, laudsepad, nahksepad, kingsepad, rätsepad. 15. Talurahva sotsiaalsed rühmad Eesti alal 13.-16. saj: Enamik allikatest pärinevad alles 15. ja 16. sajandist, mis puudutavad Talurahva sotsiaalset rühma. Adratalupoeg - Kõige arvukam talurahvarühm 16. sajandil. Oma nimetuse on saanud sellest, et nende talude suurust hinnati adramaades. Tavaliselt talude suuruseks olid 1- 2 adramaad, kuid Järvas leidus 3-5 adramaalisi talusi. Suured talud kasutasid
Ampiirmoest pärit pikitriibulised seelikud said tuntuks mõisas teeninud tüdrukute kaudu. Mõisasundijad nagu valitsejaabid, kupjad, kiltrid, aidamehed, kirjutajad, virtinad jt. kuulusid mõisapere koorekihi hulka ja moodustasid sellest ligi 10%. Teenijarahva hulka kuulusid toapoisid ja -tüdrukud, kokad, kutsarid, tallimehed, aednikud. Mõisateenijatest ligi 15% moodustasid käsitöölised. XIX sajandi algul oli nende seas kõige rohkem kangruid, kuid arvukalt oli ka tislereid, seppi ja püttseppi, vähem kingseppi, rätsepaid, müürseppi jt. Mõisakäsitöölised koondusid eeskätt suurematesse mõisatesse. Mõisa sulasrahva hulka kuulusid karjused, sulased ja töötüdrukud, kellest enamus oli ametis laienevas karjakasvatuses. 19. sajandi keskpaiku muutus Põhja-Eestis, eriti Harju-ja Virumaa mõisates kartul tähtsaimaks põllukultuuriks. Lõuna-Eestis saavutas selle koha linakasvatus. Väga oluliseks
annaabi.ee 
