Ta voolab tuppa nagu kuldne viin Ja purju paneb mind, kes kaua paastusin, Ning minu lapse sasipääkest väikest. (Marie Under) Kevadet armastas ka Visnapuu samuti, kuigi ei oodanud seda aastaaega nii tuliselt kui nais poeet. Underi luuletused on kerglaslikumad ja lapselikult armsamad. Visnapuu luuletus ,,Kevad" räägib sellest, kuidas kevad lõpuks Eestimaa kohale hiilis. Imelikult astub alla Kevad kellukesi tilistades, Paneb aralt maale ühe talla, Teine tald jääb õhku kumisema. Ning siis läheb rõõmsalt vilistades, Ikka õhus üks ja siis teine maas, Järgi vilistab ja õitseb aas, Hakkab kõikjal särama ja sumisema. (Henrik Visnapuu) Nagu looduses ikka on järgmine aastaaeg suvi. Päikeserattast unistavad paljud, kuid sellele iseloomulikke luuletusi lõi pigem Under
Naerukajas lapseusk. Nende kõrval kasvult maha, sileduselt jäävad taha Ega's muidu rõõm ei puhke: meie Joonik, meie Must. neitsil armsam oli uhke, silmilt - teab mis, juustelt rusk. Ennäe sarvi! Ennäe lõugu! Noormees tuli vilistades, Küllap head nad piimatõugu! tüdruk naeru tilistades, Udarad ju maani vast..." Peremees noor küsitelles: naeru vastu muigas järv. silmitsedes karjas selles: Kergitasid oma rõõmu, "Kaasas pole karjalast?" tuulutasid elulõõmu, põsel hõiskas verevärv. Lapsehukkaja Kuhu panen, kuhu panen ma su nüüd? Sünnisärgiks selga said ju surirüüd. Althõlmalapseks sündind, ilma meelest väär,
Kindlasti armastati ka kevadet väga Henrik Visnapuu luuletustes. Kuid ta kirjas luuletusi palju tõsisemalt ja süngemast poolest, kuid see ei paistnud väga hästi välja. Underi luuletused on kerglaslikumad ja lapselikult armsamad. Visnapuu luuletus ,,Kevad" räägib samuti sellest, kuidas kevad lõpuks Eesti maadele kohale hiilis. Imelikult astub alla Kevad kellukesi tilistades, Paneb aralt maale ühe talla, Teine tald jääb õhku kumisema. Ning siis läheb rõõmsalt vilistades, Ikka õhus üks jasiis teine maas, Järgi vilistab ja õitseb aas, Hakkab kõikjal särama ja sumisema. (,,Kevad")
Kuis mõistmatult sa oma õitsmist pillud kesk luhalodu, ümber mil on hanged, kui unes puude rohelised hinged ja vete all veel metsad, niidud, põllud? Ühe kaunimatest looduskirjeldustest annab "Kevad". Visnapuu kirjeldab vastse kevade arglikkust, tema esialgset ettevaatust talve tugevuse ees ja, kui kord võim endale saadud, tema hoogsat ruttamist õitsemise ja päevasäraga käsikäes. Imelikult astub alla kevad kellukesi tilistades paneb aralt maale ühe talla, teine tald jääb õhku kumisema. Ning siis läheb rõõmsalt vilistades, ikka õhus üks ja teine maas, järgi vilistab ja õitseb aas, hakkab kõikjal särama ja sumisema. Üks visnapuulikumaid jooni seoses kevadega loodusluules on loodushäälte imiteerimine hoogsalt ja elavalt, matkides linde, vetevulinaid, päikest; mida iganes...:"sulsulin vulin mulin / tuult ruuli huuli kuulin / ... / ää-öö / müü-möö / lii-laa / lii-lüü"
mängud ja ühtehoidmine. Aga mängudes on Nässu ja Taavi lahutamatud. Sellisest kindlast sõprusest jutustabki „Koer taskus”. Raamat on mitmele põlvkonnale armsaks saanud. 18 Metsalilled Joonistanud Olev Soans Vahvad luuletused erinevatest lilledest erinevatel aastaaegadel.Mõned näited minu lemmikutest... Lumikelluke: Tilistades õiekuljust ilmub esimene lill, vaatab ringi, tulvil uljust-ma ei karda sind aprill! Varsakabi: Jõeäärne soo ja lodu, kuldse varsakabja kodu. Ei nad õitse vaasi sees, kaunid on vaid kraavivees. Rukkilill: Siis kui soojenevad ilmad, päev on rikas päikesest rukkililled- rukkisilmad sinetavad vilja seest, meelitades käima meid mööda põlluvageteid. Kõik räägivad
annaabi.ee 
