3. Raua osa, mis oli lahuses sai vase värvuse. Teeme reaktsiooni võrrandi: 1. CuSO4 + Fe -> FeSO4 + Cu 2+ Cu + 2 -> Cu0 0 Fe + 2 -> Fe2+ Järeldus: Raud hakkas CuSO4 toimel oksüdeeruma kuna raud on vasest aktiivsem metall Töö nr 15 elektrokeemiline pingerida, katse 1a,b,c,d Katse a Töövahendid: tiigel, pipet, 0,5M vask(II)sulfaadi lahus, raudtraat, tsink. Töökäik: 1) Pipeteerisime tiiglisse 10 tilka 0,5M CuSO4.lahust 2) Panime tiiglisse raudtraadi -Raudtraat kattus õhukese rooste kihiga. Vase värvi. 3) Kordasin katset, aga asendasin raudtraadi tsingi tükiga. Tsingi tükk muutus tumedaks. 4) Koostasin reaktsiooni võrrandid. CuSO4 + Fe -> FeSO4 + Cu CuSO4 + Zn -> ZnSO4 + Cu Järeldus: Mõlema reaktsiooni puhul sadestus Cu, mis muutis raudtraadi vaskjaks ning tsingi tüki tumedamaks. Katse b
TÖÖ KÄIK Vaskkloriidkristallhüdraadist vee eraldamiseks kaalusin tiiglis kindla koguse proovi ja kuumutasin seda. Lõpetasin kuumutamise, kui värvus kogu proovi ulatuses oli sinisest pruuniks muutunud. Seejärel jahutasin proovi eksikaatoris ja kaalusin järelejäänud proovi massi. Kuumutamise, jahutamise ja kaalumise protsessi kordasin veel korra, et tagada vee täielik eraldumine. Kristallvee massi leidsin lahutades algsest vaskkloriidkristallhüdraadi massist peale kuumutamist tiiglisse jäänud vaskkloriidi massi. Vase eraldamiseks proovist alustasin tahke vaskkloriidi lahustamisega vees ja lisasin lahusele alumiiniumi. Vase ja alumiiniumi vahel toimub redoksreaktsioon, kus vask redutseeritakse ja moodustub metalliline vask, mis sadeneb. Tahke alumiiniumi eemaldamiseks lahusest oksüdeerisin seda 6 M soolhappega, kuni vesinikku enam ei eraldunud. Kui alumiinium oli lahustatud, eraldasin lahusest vase kasutades vaakumfiltreerimist
Töö Käik: A. Portselantiiglisse pipeteerida 10 tilka 0,5M vask(II)sulfaadi lahust ja asetada sellesse tükike puhastatud raudtraati või raudnael. Korrake katset, asendada raud tzingiga. Kirjuta reaktsiooni võrrandid. Arvutused: 1. CuSO4 + Fe = FeSO4+ Cu Fe0 -2e = Fe2 Cu +2e = Cu0 2. CuSO4 + Zn = ZnSO4+ Cu Zn0 -2e = Zn2 Cu2 +2e = Cu0 Raud ja tsink on mõlemad üksteisi järel reaktiivsuse tabelis peale vesiniku, tsink on reageerivam kui raud. B. Tiiglisse pipeteeriti 10 tilka 0,5M pliietanaadilahust ja asetati sellesse tükike tsinki. Järeldus: Tsink muutus kiiresti musta värvi seega oksüdeerub, seega tsink tõrjub plii lahusest välja, kuna tsink on pingereas paremal. C. TAP pessa pipeteeriti 4-5 tilka 0,1M hõbenitraadi lahust ja asetati sellesse hästi puhastatud vasktraaditükike. Järeldus: Vask muutus pinnalt musta värvi ja seega oksüdeerub, seega
Töö Käik: A. Portselantiiglisse pipeteerida 10 tilka 0,5M vask(II)sulfaadi lahust ja asetada sellesse tükike puhastatud raudtraati või raudnael. Korrake katset, asendada raud tzingiga. Kirjuta reaktsiooni võrrandid. Arvutused: 1. CuSO4 + Fe = FeSO4+ Cu Fe0 -2e = Fe2 Cu +2e = Cu0 2. CuSO4 + Zn = ZnSO4+ Cu Zn0 -2e = Zn2 Cu2 +2e = Cu0 Raud ja tsink on mõlemad üksteisi järel reaktiivsuse tabelis peale vesiniku, tsink on reageerivam kui raud. B. Tiiglisse pipeteeriti 10 tilka 0,5M pliietanaadilahust ja asetati sellesse tükike tsinki. Järeldus: Tsink muutus kiiresti musta värvi seega oksüdeerub, seega tsink tõrjub plii lahusest välja, kuna tsink on pingereas paremal. C. TAP pessa pipeteeriti 4-5 tilka 0,1M hõbenitraadi lahust ja asetati sellesse hästi puhastatud vasktraaditükike. Järeldus: Vask muutus pinnalt musta värvi ja seega oksüdeerub, seega
vabanemata ja tulemusena määratava kütteväärtus osutub madalamaks sellest, mis saadakse siis, kui katse lõpptemperatuuril veeaur täielikult kondenseerub. Töö sooritamine: 1) Valmistada pressi all kütusebrikett. Briketi mass peab olema piirides 1,001 kuni 1,010g 2) Määrata süütejuhtme mass. Selleks kaaluda 10...15 vasktraadi lõiku pikkusega 65...70mm ja leida ühe lõigu keskmine. 3) Asteada brikett tiiglisse ning tiigel kaane külge kinnitatud hoiderõngale. Pommi kaas paigutada spetsiaalsele alusele 4) Süütetraadi üks ots ühendada elektroodiga ja kinnitada elektroodil oleva torukesega. Traadi teine ots viia läbi briketi august ning kinnistada torukese abil teise elektroodi külge. 5) Valada pipeti abil 1ml destilleeritud vett pommi kaane soonde 6) Kontrollida süüteahela takistus, mis peab olema 0,9 kuni 1,1 oomi
· tihendumaterjale riiulit (see hetk on pehmumistäpiks) · liimaineid Leektäpp Bituumen asetatakse kuumakindlasse Peamine puudus - madal temp. püsivus ja vananevus tiiglisse; hakatske temp. tõstma; iga 2 Bituumenid kraadi tõusmisel antakse bituumeni pealispinnale sädet; leektäpiks loetakse Koostis ehk sisaldavad: madalaimat temp. mil bituumeni aurud
klaasplaadil - uuritav lahus ja reaktiivid kanda plaadile ühe tilga kaupa.Mitmeid aineid identifitseeritakse kristallide iseloomuliku kuju järgi,vaadeldes neid mikroskoobiga (mikrokristalloskoopia).Sel juhul vajalikud korrapärase kujuga kristallid saadakse lahuste aeglasel segunemisel ning tilgad tuleb plaadil paigutada kõrvuti ja ühendada peene kapillaariga. Gaasikambris tõestatakse eralduvaid gaase.Gaasikamber koostatakse väikesest tiiglist ja klaasplaadist.Tiiglisse pannakse reageerivad ained, klaasplaadi alumisele küljele kantakse gaasiga reageeriva reaktiivi tilk või niisutatud indikaatorpaberi tükike. Leekreaktsioonid võimaldavad tõestada mõningaid elemente, mille aatomitel on võime saata kõrgel temperatuuril välja iseloomulikku valguskiirgust.Proovi leeki viimiseks kasutatakse inertsest metallist (kroomnikkelterasest) traati - leeknõela.Leeknõel tuleb alati eelnevalt puhastada
Seda omadust kasutasid Egiptuse ja Assüüria targad püha vee hoidmiseks. Vanasti kasutasid alkeemikud tavaliselt kulla saamiseks lihtsamaid petmisviise. Näiteks pandi tiigli põhja kullateri, mis kaeti vahaga. Nii näis tiigel tühi. Soojendamisel vaha sulas ja segamisel ilmusid kullaterad. Ained võidi kuumutamisel segada ka peene toruga, mille sees oli kullatolm, alt oli toru suletud vahaga. Soojendamisel vaha sulas ja kullatolm voolas tiiglisse. [1] 9 KOKKUVÕTTE Selle töö täitmisel sai autor uued teadmised keemia valdkonnas, laiendas oma silmaringi. Kulda hakati kasutada palju aega tagasi. Nüüdisajal kulda kasutatakse paljudes valdkondades. See haruldane metall on olnud läbi aegade rahvale tähtis vahetamisviis. Nii seni on kuld väga tähtis metall inimeste jaoks ja see annab talle nii suurt võimu ja tähtsust.
Katseklaasis A toimus eksotermiline reaktsioon ning katseklaasis B endotermiline reaktsioon. Katse 4: Töö eesmaärk: Vask(II)sulfaat-5-vee kristallvee koefitsendi määramine Vask(II)sulfaadi molekul seob endaga teatud arvu molecule vet ning tema valemi üldkuju on CuSO4 x nH2O . Suurust n nimetatakse kristallvee koefitsendiks ja seda saab arvutada alljärgneva valemi abil: N= aine mass (g) / aine molaarmass (g x mol-1) Töö käik: Kaaluda tehnilistel kaaludel puhas kuiv tiigel. Tiiglisse kaaluda 1-1,2 g CuSO4 x nH2O. Kristallvee eraldamiseks kuumutada tiiglit termostaadis 220 .c juures või ettevaatlikult gaasipõleti leegil, mille juures sool muutub veevabaks. Tekkinud CuSO4 on värvitu ühend. Kõrgemal temperatuuril kuumutamine ei ole lubatud, kuna siis hakkab lagunema CuSO4. Tiigel jahutada eksikaatoris ja kaaluda. Kuumutamist korrata konstantse kaalu saavutamiseni. Kuumutamisel vähenenud mass vastab soolast eraldunud kristallvee massile
reaktsioon (neeldub soojust, soojusefekt positiivne). Katse 4: Vask(II) sulfaat-5-vee kristallvee koefitsendi määramine Töö eesmärk: Arvutada katse tulemustest kristallvee koefitsient (n) vask(II)sulfaat kristallhüdraadis (s.o vee moolide hulk ühe mooli CuSO4 kohta) Kasutatud töövahendid: kaal, tiigel, gaasipõleti, eksikaator Kasutatud reaktiiv: CuSO4 · nH2O vask(II)sulfaat kristallvesi Töö käik: Kaaluti kuiv ja puhas tiigel (±0,01g). Tiiglisse kaaluti 1-1,2 g CuSO 4 · nH2O. Kristallvee eraldamiseks kuumutati tiiglit ettevaatlikult gaasipõleti leegil (u 220 oC), mille juures sool muutus veevabaks. Tekkinud CuSO4 oli värvitu ühend. Tiigel jahutati eksikaatoris ja kaaluti. Kuumutamist korrati konstantse kaalu saavutamiseni. Kuumutamisel vähenenud mass vastas soolast eraldunud kristallvee massile. Katse tulemustest arvutati kristallvee koefitsent (n) ja vask(II)sulfaat kristallhüdraadis, s.o.
Hilisemal kuumutamisel vahakiht sulas ja oksiidid lagunesid kergesti ning saadi puhas metall hõbe või kuld. Tiigli põhja võis panna ka väärismetalli viilmeid ja katta need vahaga. Soojendamisel vaha jälle sulas ja nähtavale tuli metallipulber. Aineid võidi segada ka puupulgaga, mille ühes otsas oli väärismetallipulbriga täidetud ja siis vahaga suletud auk. Kui tiiglis olevaid aineid kuumutati ja samal ajal segagi neid pulgaga, siis vaha sulas ja väärismetall sattus tiiglisse. Mõned petturid kasutasid katseteks tina- või pliihaavleid, et näidata nende metallide muutumist väärismetallideks. Tegelikult võeti katseteks aga pliikihiga kaetud kullaterakesi. Soojendamisel plii sulas ja kuld kogunes põhja. Enamik alkeemikuid ei olnud siiski petised, vaid tõsimeelsed ja töökad õpetlased, kelle avastused viisid teadust edasi paljude sajandite vältel. Kui palgatud alkeemik kulda ei saanud, siis peeti teda hädavareseks või petiseks ja teda karistati. Eriti
2.1.2. TiC pulbri valmistamine Titaankarbiidi pulbri saamiseks on mitmeid meetodeid. Tööstuslikult saadakse üle 80% toodetavast titaankarbiidist titaanoksüüdi (TiO2) karbiidiseerimise teel, mis on tehnoloogiliselt lihtsaim valmistamise viis. Karbiidi saamiseks TiO2 segatakse hoolikalt vedelikus grafiidiga vahekorras 68,5 % TiO2 ja 31,5% grafiiti (tahma), segu puistatakse grafiitkonteinereisse või pressitakse toorikud, mis asetatakse grafiitlaevukesse või - tiiglisse ja kuumutatakse H2 või CO keskkonnas või vaakumis o temperatuurivahemikus 1700 1900 C kestusega 0,5 tundi. See on odavaim TiC saamise meetod, tänu standardsele ja odavamatele sisseseadmetele ning odavale toorainele. o TiC moodustumine algab juba 1200-1400 C juures. Tööstusliku TiC saamiseks o
bituumeni tilk puudutab alumist riiulit.( Vaata raamatust pilti ) Penetratsioon määramine toimub +25c juures. Standardses anumas asuv bituumen asetatakse penetromeetri nõela alla ja jälgitakse, kui sügavale nõel 5 sek. jooksul vajub. Nõela vajumist mõõdetakse 1/10mm-tes. Duktiilsuse toimub proovikehade venitamise teel kuni katkemiseni, +25C vees. Venivust väljendatakse % -des või mm, cm. Leektäpi määramiseks asetatakse bituumen kuumakindlasse tiiglisse ja hakatakse tema t tõstma. Iga 2 kraadi järel antakse bituumeni pealispinnale säde. Leektäpiks loetakse madalaimat t, mille juures bituumeni aurud lühiajaliselt plahvatavad. Viskoossuse määramine toimub +60kraadi C juures. Viskoosimeeter kujutab endast suuremas veeanumas olevat väiksemat bituumeniga anumat, mille põhjas on kuulklapiga suletav ava 10 või 5 mm. Mõõdetakse, mitme sekundiga voolab läbi selle ava 50cm3 bituumenit.
annaabi.ee 
