lõpul. Raba ehk kõrgsoo on soo arengu viimane etapp. Seega on kõik rabad sood, aga kõik sood pole rabad. Raba on küll liigivaene, kuid väga püsiva kooslusega. Raba on suur veereservuaar. Enamik veest on seisev ja sisaldab vähe mineraalaineid ning hapnikku. Rabavesi on pruunikas ja happelise reaktsiooniga, kuna sisaldab humiinaineid. Rabavesi on puhas ja seda võib juua, kuid ta ei kustuta hästi janu, kuna sisaldab vähe mineraalaineid. ( Kristian, Tihkan, 2011, lk 40 - 41 ). Raba kummub ümbrusest kõrgemale nagu kummuli keeratud kauss. Mukri rabas paistab see eriti hästi Vändra-poolsest otsast. Raba saab kogu vee ainult sademetest. Väiksemaid rabaveekogusid nimetatakse älvesteks, suuremaid laugasteks. Mõlemad on pikliku kujuga. Laukad võivad olla ühe kuni kolme meetri sügavused ja kõva põhjata, sest põhjas on turvas. ( Kristian jt, 2011, lk 41 ). 5
vanalt Läänemaalt'', kus ta on muuhulgas öelnud: ,,Tunnistan ausalt, see raamat äratab nostalgiat nende aegade järele, kus väga palju olenes su enda töökusest ja nupukusest, kus erimeelsused ilmnesid ja lahenesid kõrtsitoa arutlustes või kiriku- ja laadasõitudel, kus peavastaseks oli parun, kellest saadi jagu kavaluse või paindumatu õigusega, kus varandust kasvatas kratt (ja mitte jultunud spekulatsioon). Igatahes on H. Jõgisalu ja L. Tihkan teinud tõsist kodu-uurimuslikku tööd, millest teistelgi on põhjust õppida ja eeskuju võtta.'' (Ü. Tedre 1991) 15 *,,Tulihända püüdmas'' - Tallinn ,,Eesti Raamat'' 2001, toimetaja Maarja Ojamaa. Nii nagu ,,Lugusid vanalt Läänemaalt'', nii ka see raamat sisaldab aastaid kogunenud lugusid, ütlemisi ja pajatusi Läänemaalt. Raamatus on juttu minevikku vajunud küladest ja taludest, seal elanud inimeste elust ja nende saatustest
tekste koondasid hiljem Eesti Vabariigi perioodil levinud nn loodusloo saateaine-kogud, mis pakkusid emotsionaalse- mat lisalugemist loodusõpe- tuse tundides läbi võetava materjali kõrvale (nt Kirss jt 1934). Hilisemal ajal sellest didaktilisest traditsioonist läh- tunud autoritest on silma- Joonis 2. Fragment Kustas Põldmaa paistvamad Kustas Põldmaa raamatu "Minu kodutiik" (1933) kaane- (1973; 1975; 1976; Põldmann kujundusest. 1933, joonis 2) ja Harri Jõgi- salu (1981; Jõgisalu, Tihkan 2004) – kauaaegsed loodusteaduste õpetajad, kelle isik ja kirjutised on aidanud loodusele lähemale tuua mitmeid koolilaste põlvkondi. Aastatel 1877.–1885. ilmus Eesti Kirjameeste Seltsi toimetiste sarjas kokku neli "Looduse õpetuse" raamatut Juhan Kunderi sulest. "Weikene Looduse õpetus" (1879) oli mõeldud alama astme koolidele ning piirdus peaasjalikult õpilastele igapäevaelust tuttavate loomade, lindude ja loo-
aega ei jätkunud, sest helises uksekell. Sisse astus Rank kes ütles, et kuulis kodurahva hääli ja siis kohe sisse tahtis tulla. Helmer rääkis, et Rank näis ennast päris mugavalt tundvalt peol ja Rank koos Helmeriga nõustusid, et joogi poolised olid suurepärased. Nora komenteeris ka, et Torvald jõi väga palju. Rank pidas seda õigeks, sest miks mitte pärast hästi kasutatud päeva endale lõbusat õhtut lubada, kuid tundes enale kaasa ütleb, et aga mina kahjuks tihkan. Nora küsib siis teadusliku uurimise kohta ja Helmer on üllatunud, et Nora teaduslikest uurimistöödest räägib. Rank ütleb, et tulemused olid head nii arstile kui ka patsiendile ja see täitsa kindel teadmine nii sii miks ei oleks võinud ta endale lõbusat ööd lubada. Nora nõustub, et Rank tegi õieti. Kuidagi nihkub jutt järgmisels maskiballile ja Rank soovitab Noral minna ise endana, Helmer leiab, et see on tabavalt öeldud. Rank aga viskab nalja, et ise tuleb järgmisels
Rukkileib meie laual. 1999 Rummo, T., Rute, M., Valgma, A. Kodulooline lugemik koolile I, II. Tln. 1995 Saar, O. Mis värvi on kodu. Tln. 1975 Vladimirov, A. Maailm püsib viljateral. Tln. 1988 www.doctus.ee www.epkk.ee www.inimene.ee www.leivaliit.ee www.ti.ttu.ee www.uninet.ee www.uno.ee SOOVITATAV KIRJANDUS Enno, E. Väike peremees. Kodulugu I. Tln. 1994 Erlach, A. Käsitöid taimedest. Tln. 1997 Freiberg, N. Lihtsate asjade võlu. Tln. 1999 Jõgisalu, H. Maaleib. Tln. 1984 Jõgisalu, H., Tihkan, L. Lugusid vanalt Läänemaalt. Tln. 1989 Järv, A. Meie kiisul kriimud silmad. Tln. 1985 Kesamaa, M. Keda kiita leiva eest. Kilvits V. Söö leiba // Kodutohter, 1999 nr 9 Kilvits V. ,,Leib tööl. kodus ja puhkehetkel" //Toiduäri, 2001 nr 3 Krusten, R. Vanad aabitsajutud. Maser, M. jt. Tervisliku toitumise teatmik. Tln. 2001 Masing, V. Jätku leiba! Tln. 1995 Moora. A. Eesti talurahva vanem toit. Tln 1991 Muller, H. Saialill ja leivalill. Tln. 1970 Pajos, M., Teppo, E
annaabi.ee 
