teinud midagi, et enda rahva elatustasemet parandada. Valgustajad tahtsid, et kas monarh töötaks et rahvale õnne ja rikkuseid tuua või et rahvas saaks ise võimu. Valgustuse reforme viidi läbi et masse rahustada. Valgustus mõjutas Euroopa rahvaid väga palju. Inimesed hakkasid arvama, et neil on õigused ja nad hakkasid nõudma reforme ja muutusi. Valitsejad olid sunnitud reformima oma riike, isegi kui neile see idee ei meeldinud. Näiteks Maria Theresiale, Austria keisrinnale, kohe üldse ei istunud valgustuse ideed. Aga et enda rahvast rahustada, enda riiki tugevdada ja arendada ja kõige tähtsam enda trooni säilitada, oli ta sunnitud järelandmisi tegema ja reforme läbi viima. Sama lugu oli Rootsi kuningas Gustav IIIga, kes ei sallinud valgustuse ideeid ja enda rahvast, aga ikka oli sunnitud järeleandmisi tegema, et enda trooni säilitada. Valitsejad hakkasid pöörama rahvale rohkem tähelepanu kui ennem.
Toinette, oli iseloomult rõõmsameelne ja energiline, kuid laisk ja kohustustest eemale põiklev noor neiu, kes, nagu iga teinegi kasvav laps, armastas oma lapsepõlve veeta mängides ja lõbutsedes. Lähenev lahkumine Austriast nõudis aga ettevalmistust tulevaseks uueks eluks. Maria Theresia kandis hoolt selle eest, et tema Toinette saaks õpetust ajaloo ning prantsuse keele vallas, kuid noort neidu see kohe kuidagi ei huvitanud. Oma tütre lahkumine osutus Maria Theresiale raskeks. Vaatamata sellele, et kahe riigi suhted näisid hakkavat paranema, tundis Austria keisrinna ometigi muret Toinette edasise käekäigu pärast. Marie-Antoinette, olles noor neiu, ei osanud aga arvata, mis raskused teda tulevikus ees ootavad. Prantsusmaa ja Austria piiril pidi Toinette kõik endast maha jätma, mis olid kuidagi seotud Austriaga. Kui üleandmise telki sisenes ta Austria ertshertsoginnana, siis sealt väljudes oli ta juba Prantsusmaa dofiin
madalamale, hoidis see teda surmani väärikana. Kui Marie-Antoinette ei tundnud end riigiasjades koduselt, siis väärikus tegi Marie-Antoinette'ist kuninganna, ta isiksus istus alati kõikumatult kõrgel troonil ega kavatsenud sealt alla tulla isegi siis, kui kuninganna oma pea giljotiinile asetas. Stefan Zweig Marie-Antoinette Laps pannakse mehele · 1769.a Louis XV saadab Maria Theresiale kirja, kus palub pidulikult Marie Antoinette'i oma tütrepoja naiseks. · Aasta pärast, 21.aprillil toimub pidulik hüvastijätt. · Ema annab tütrele kaasa kirja Louis'le milles palub tütre lapsikusse mittetõsidusse heatahtlikult suhtuda. · Marie-Antoinette'i üleandmisel ei tohi keegi tema kodusest saatjaskonnast teda üle ``piiri'' saata ning ta ei tohi kanda midagi kodumaal toodetust. · Tundepuhangud pole poliitilises pulmas lubatud.
Sõja käivitas Preisi kuninga Friederich Wilhelm II (Suure) Hohenzollerni (1712 – 1786) üllatuslik otsus hõivata 1740 detsembris Austriale kuulunud Sileesia (I Sileesia sõda 1740 – 1742), mis tabas ülejäänud Euroopat ootamatult. Preisimaad peeti sinnamaani siiski teisejärguliseks riigiks, ehkki armee oli tugev (juba FW I oli alustanud riigi militariseerimist). Friederich lähtus seejuures puhtalt reaalpoliitilistest kaalutlustest. Friedrich pakkus Maria-Theresiale, et ta võib Sileesia ära osta, kuid viimane keeldus, lootes teiste suurriikide toetusele. Ehkki Friedrichi tegu mõisteti moraalselt hukka (Louis XV nimetas teda narriks), ärgitas see ka teisi Euroopa liidreid rõhutama pretensioone Habsburgide pärandile. Esmalt nõudis Baieri Karl Albert Böömimaad ja Austriat, siis Hispaania Philippe V Toskaanat ja Parmat. Prantsusmaal kaotas territoriaalset ekspansiooni vältinud Fleury mõju ning riigi välispoliitika juhiks tõusis noor ja äge krahv
ettekäändeks keeldumise pragmaatilist sanktsiooni tunnustamast, okupeeris Austria enamarenenuma piirkonna Sileesia. Alternatiivseks troonipretendendiks kuulutati Baieri kuurvürst Albrecht, kes oli abielus Karl VI eelkäija Joseph I tütrega. Albrecht hõivas Praha ja krooniti 1742 Karl VII nime all keisriks [174245]. Inglismaa, kellele Austria liigne nõrgendamine tundus sedapuhku juba tasakaalu rikkumisena, saatis Maria Theresiale appi ,,pragmaatilise armee". 1745 vastne keiser suri ning kuna uus Baieri kuurvürst loobus keisritroonist, valiti uueks keisriks Maria Theresia abikaasa, endine Lotringi hertsog Franz I [174565]. 1748 sõlmitud Aacheni rahuga tunnustas ka Preisimaa pragmaatilist sanktsiooni, Maria Theresia oli aga sunnitud ülima vastumeelsusega Sileesiast loobuma. Sileesia tagasisaamine jäi Austria välispoliitika nurgakiviks. Pärast seda, kui Inglismaa ja Preisimaa sõlmisid 1756
annaabi.ee 
