inaktiveerumiseks karmimaid tingimusi. Tähtsamad spoore moodustavad bakterid kuuluvad perekonda Bacillus. Nad on aeroobsed või fakultatiivselt anaeroobsed pulgakujulised mikroobid. Bacillus liigid võivad põhjustada toidu riknemist või toidutekkelisi haiguseid. Teine oluline grupp spoore moodustavaid baktereid on Clostridium’i liigid. Enim tuntud Clostridium’i põhjustatud toidutekkeline haigus on botulism. Kuigi igal aastal teatatakse väga üksikuid haigusjuhtumeid ning inimesed tervistuvad õigeaegsel ravimisel, on haigus inimeste seas siiski väga kardetud (Cousin, 2003). Piimatööstustes määravad Bacillus’e ja Clostridium’i liigid erinevate kuumtöödeldud piimatoodete säilivusaja tingimusel, et töötlemisjärgne saastumine on madal (Giffel et al., 2002). Juba 20. sajandi alguses teavitati bakteriaalseid toidutekkelisi kõhulahtisusega kulgevaid haiguseid. 1948. aastal tegi Norra teadlane Steinar Hauge kindlaks, et kohaliku toidutekkelise
Täiskasvanud loomad põevad haigust ilma kliiniliste tunnuste avaldumiseta. Haiguse peiteaeg on 1-5 päeva. Haigel vasikal tekib palavik (40 - 41,5 ºC), loom on loid, isu puudub või on vähenenud, hingamine on kiirenenud. Esimestel päevadel eritub ninast limast nõret, mis hiljem muutub mädaseks. Suurenenud on pisara- ja süljeeritus, konjunktiviit. Võib areneda bronhopneumoonia. Haiguse arenedes tekib köha. Healoomulise kulu korral kaovad haigustunnused 6.- 14 päeval ja loomad tervistuvad. Tüsistuste korral tekib tugev valulik köha, ninaeritis muutub tihkeks ja venivaks, loom kõhnub ning karvkate tuhmub. Levik: levib karjas kiiresti, kui on loomi, kes pole sellega varem kokku puutunud. Levib otsese või kaudse kontaktiga. Diagnoosimine: Uurimiseks võtta noreproovid, äiged. Nakatada rakukultuur. Isoleerimine on kergem, kui proovid on võetud loomalt, kes on inkubatsiooniperioodis või akuutses faasis. See on RNA-viirus, mis paljuneb tsütoplasmas
umbes 10%-il loomadest ka suu limaskestal. Jäsemete tabandumise korral võib sõra sarvtohl ära tulla. Haiguse raske kulu korral tekib haigetel sigadel kõhulahtisus, tiinetel emistel abort. Kliinilised tunnused on ilmekamad põrsastel, kellel vahel täheldatakse ka närvinähte ( erutus, koordinatsioonihäired, pareesid, paralüüsid ). Haiguse kerge kulu korral tekib loomadel lühiajaline kerge palavik ja kahe- kolme nädalaga loomad tervistuvad. Haiguse a l a ä g e kulg iseloomustub nõrgalt väljendunud kliiniliste tunnuste ja aeglase levikuga. Haigestub suhteliselt väike arv loomi, kellel täheldatakse üksikuid ville sõra piirdel, longet, vahel ka sõra sarvtohlu äralangemist. Reeglina lõppeb haiguse alaäge kulg looma tervistumisega. Haiguse s u b k l i i n i l i n e vorm on avastatav ainult seroloogiliste uuringutega. Patoloogilis- anatoomilised muutused. Haiguse peamisteks patoloogilis-
(joonis 41, foto 27). Saproleegniad võivad tungida edasi nahaalustesse kudedesse, lagundada need ja jõuda siseorganiteni. Seene arenemise kiirus ja kudede kahjustused olenevad kala seisundist (organismi üldseisundi nõrgenemisel areneb seen kiiremini), vee temperatuurist, gaaside sisaldusest, vee reostatusest ja teistest keskkonnatingimustest. Elutingimustest olenevalt kalad tervistuvad või hukkuvad. Üldiselt on haigusel sekundaarne iseloom, sest primaarseks põhjuseks on ümbritseva keskkonna tingimuste halvenemine, infektsioon ja invasioonihaigused, traumad joonise. Täiesti terved kalad heades tingimustes saprolegnioosi ei haigestu. Looduses on saprolegnioosi allikaks väiksemate veeloomade, putukate ja kalade laibad. Diagnoos pannakse haigestunud kalade välise vaatluse ning mikroskoopilisel uuringul seeneniidistiku leiu alusel
seeneniidistikust ja nekrotiseerunud epiteelirakkudest (joonis 41, foto 27). Saproleegniad võivad tungida edasi nahaalustesse kudedesse, lagundada need ja jõuda siseorganiteni. Seene arenemise kiirus ja kudede kahjustused olenevad kala seisundist (organismi üldseisundi nõrgenemisel areneb seen kiiremini), vee temperatuurist, gaaside sisaldusest, vee reostatusest ja teistest keskkonnatingimustest. Elutingimustest olenevalt kalad tervistuvad või hukkuvad. Üldiselt on haigusel sekundaarne iseloom, sest primaarseks põhjuseks on ümbritseva keskkonna tingimuste halvenemine, infektsioon ja invasioonihaigused, traumad joonise. Täiesti terved kalad heades tingimustes saprolegnioosi ei haigestu. Looduses on saprolegnioosi allikaks väiksemate veeloomade, putukate ja kalade laibad. Diagnoos pannakse haigestunud kalade välise vaatluse ning mikroskoopilisel uuringul seeneniidistiku leiu alusel
annaabi.ee 
