mõtete väljendamiseks, ehitamaks paremat ja täiuslikumat riiki läbi debattide, avaliku arvamuse avaldamisega ja läbi kahekõne riigiisade ja rahvaga. Vabadusest saab halvim illusioon siis, kui vabaduse jaatamine pealesunnitud olukorras viib vabaduse eitamiseni. Lühemalt öeldes vabadust nähakse seal, kus seda tegelikult ei ole. Spinoza arusaamine vabadusest Juudi päritolu hollandi filosoof Spinoza kirjutab 1674 aastal nii: „Ma nimetan asja vabaks, kui see eksisteerib ja teotseb vaid oma loomuse vajalikkusest, ja sunnituks nimetan sellist asja, mida määrab miski muu täpselt ja kindlalt olema ja tegutsema. Nii eksisteerib näiteks Jumal paratamatult, kuid ometi vabalt, sest ta on olemas vaid oma loomuse paratamatusest. Samuti tunnetab Jumal iseennast ja kõike muud vabalt, sest ainult tema loomuse paratamatusest järeldub, et ta kõike tunnetab. Te näete niisiis, et ma ei aseta vabadust vabasse otsustamisse, vaid vabasse paratamatusesse.“
,,Ladina köök" - 1934. ,,Kuningakübar" - 1935 ,,Tagala" - 1937. ,,Ktora godzina?" - 1938. ,,Punane kuma" - 1939. ,,Sõjarändur" - 1940 ,,Pikem peatus" - 1941. 2.2 Ja näidendeid: Ärimehed, 1912. Kapsapea, 1913. Laul õnnest, 1913. Paunvere, 1913. Pärijad, 1913. Mahajäetud maja, 1914. Arusaamatu lugu, 1919. Kalevi kojutulek, 1919. Onu paremad päevad, 1919. Sinihallik, 1919. Soo-tuluke, 1919. Viimne pidu, 1919. Ülemiste vanake, 1919. Skoudid, 1922. Valimised, 1928. Harald teotseb, 1929. Sirgasmäe, 1931. Pastlad, 1939. 5 3. MÄLESTUSED 1964 Oskar Lutsu Majamuuseum 1954 hauamonument (autorid M. Saks ja Endel Taniloo) 1987 mälestussammas Tartus (autor A. Rimm) 1987 kihelkonnakoolimuuseum Palamusel Lisaks Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumile on Oskar Lutsu järgi nime saanud Oskar Lutsu Palamuse Gümnaasium, Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu ja O. Lutsu tänav Palamusel. Alates 5
Infantiilse seksuaallõbu peaallikaks on teatud kehaosade vastav ärritatavus. Siia kuuluvad suguorganid, suu, väljaheiteavaused aga ka üldiselt kehanahk. Sel astmel osutub lõbuallikaiks lapse oma keha. Teist objekt ei otsita ja sellepärast kutsutakse seda astet Havelock Ellis'e järgi autoerootiliseks" (autós - ise). (Holtzmeyer, 1934, lk 73) Seksuaalsuse arenemist inimesel on kirjeldatud Holtzmeyeri poolt järgmiselt. See killunenud ja mitmekesine seksuaalsus, milles iga osatung teotseb omal käel, ühtlustub; puberteedi-aja lõppedes ilmub indiviidi seksuaalsus küpsena: ühelt poolt astuvad osatungid suguorganite teenistusse... Varem iseseisvad osatungid valmistavad ainult veel ette suguakti" (näit. vaatluses, suudluses jne.). ,,Teiselt poolt astuv tagasi autoerotism... Küpses seksuaalelus ei kasutata kõiki osatunge. Veel enne puberteeti tõrjutakse kasvatuse mõjul teatud osatungid" (näit. need, mis
vabadust nähakse seal, kus seda tegelikult ei ole. Õigusteaduse üliõpilasena tean, et mõisted nagu vabadus, heas usus, tervis, armastus jne on meie erialas defineeritud kui määratlemata õigusmõisted. Et veidikenegi selgitada enda jaoks ühte määratlemata õigusmõistet, teen lühikokkuvõtte mõnede filosoofide arvamusest vabaduse kohta. 1.1 Vabadus Spinoza järgi Juudi päritolu hollandi filosoof Spinoza kirjutab 1674 aastal nii: ,,Ma nimetan asja vabaks, kui see eksisteerib ja teotseb vaid oma loomuse vajalikkusest, ja sunnituks nimetan sellist asja, mida määrab miski muu täpselt ja kindlalt olema ja tegutsema. Nii eksisteerib näiteks Jumal paratamatult, kuid ometi vabalt, sest ta on olemas vaid oma loomuse paratamatusest. Samuti tunnetab Jumal iseennast ja kõike muud vabalt, sest ainult tema loomuse paratamatusest järeldub, et ta kõike tunnetab. Te näete niisiis, et ma ei aseta vabadust vabasse otsustamisse, vaid vabasse paratamatusesse."3
Vasallid saavad nagu vahemeesteks maaisanda ja pärismaalaste vahel. Esmalt jätab maaisand vasallidele mõnede pärismaalaste üksuste maamaksud, vahest ka kohtupidamise sissetulekud. Vähehaaval hakkavad vasallid pärismaalaste üle kohtumõistmisest osa võtma ja seniseid foogtide õigusi omandama. Sel teel muutub pärismaalaste seisukord veelgi halvemaks. Kuna enne oli ainult üksikuid foogte, on laenumeeste arv palju suurem ja järjest kasvamas. Kuna foogt teotseb maaisanda ülesandel, toimetab vasall oma isiklikes huvides, püüab suurendada maksusid, tegu, sõltuvust, lubades omale vägivaldsust, esinedes ,,isandana". Alguses tekib seesugune seisukord osaliselt, kuid hakkab siis (võimaluse järele) ikka üldisemaks olukorraks kujunema, iseäranis Harjus-Virus. Harjulased katsuvad juba 13. aastasaja lõpul mitmel korral vasalle hävitada. Kuna enne paavstid noorkristlastele kategooriliselt vabadust nõudsid, kümnise laenuksandmist keelasid,
A.T. Kliimann dispositiiv-normiadressaatideks. Dispositiivsus avaldub tema analüüsi põhjal selles, et "kumbki adressaat väljendab oma tahet dispositiivselt, s.o. seaduses ettenähtud tahteautonoomiat suvaliselt kasutades". Normiadressaate, kes on kohustatud või õigustatud looma õigusnorme pretseptiivselt, määratleb ta kui pretseptiiv- normiadressaate. Pretseptiivsus seisneb selles, et "avalikus õiguses aktiivadressaat teotseb passiivadressaadi suhtes põhimõtteliselt pretseptiivselt, s.o. ettemääravalt, dikteerivalt, ettekirjutavalt, ühepoolselt". A.T. Kliimann liigitab seega norme era- või avalik- õiguslikeks normiadressaatide järgi, kusjuures normiadressaate määratleb ta kui normiloojaid-adressaate. A.T. Kliimanni normativistlikku era- ja avaliku õiguse piiritlemise teooriat on kritiseerinud I. Tammelo, kelle arvates antud käsitluse põhipuudused on järgmised:
A.T. Kliimann dispositiiv-normiadressaatideks. Dispositiivsus avaldub tema analüüsi põhjal selles, et "kumbki adressaat väljendab oma tahet dispositiivselt, s.o. seaduses ettenähtud tahteautonoomiat suvaliselt kasutades". Normiadressaate, kes on kohustatud või õigustatud looma õigusnorme pretseptiivselt, määratleb ta kui pretseptiiv- normiadressaate. Pretseptiivsus seisneb selles, et "avalikus õiguses aktiivadressaat teotseb passiivadressaadi suhtes põhimõtteliselt pretseptiivselt, s.o. ettemääravalt, dikteerivalt, ettekirjutavalt, ühepoolselt". A.T. Kliimann liigitab seega norme era- või avalik- õiguslikeks normiadressaatide järgi, kusjuures normiadressaate määratleb ta kui normiloojaid-adressaate. A.T. Kliimanni normativistlikku era- ja avaliku õiguse piiritlemise teooriat on kritiseerinud I. Tammelo, kelle arvates antud käsitluse põhipuudused on järgmised:
annaabi.ee 
