talje - vöökoht vilu - jahe tandem - kahekohaline jalgratas; vinklisse viskama - magama minema telestuudio - salvestusruum televisioonis virtuaalne - võimalik, kuid toimumata, näiv temperamentne - elav, erk visa - vastupidav tempo - kiirus, kiirusaste vulkaan tulemägi tempus est ludendi - on aeg mängida Ö teotama - solvama, häbistama terminal - reisijaam ökonoomne - kokkuhoidlik, säästlik, säästu territoorium - maa-ala võimaldav tiaara - Vana-Pärsia kuningate peaehe; paavsti Ü üleilmastuma - ülemaailmseks saama, maa- ülev - pidulik, kõrgendatud
. 123; Muide ka veel selle kohta, Ateena kodanikud. Minu arvates erineb sõim süüdistusest selle poolest, et süüdistus peab silmas mingeid väärtegusid, millede eest on seadustes ette nähtud karistused, sõim aga sisaldab laimu, mida vaenlased oma loomu kohaselt üksteise kohta juhtuvad kõnelema. Mina olen ikka olnud arvamisel, et meie esivanemad pole ehitanud neid kohtuhooneid siin selleks, et meie, kogunud teid siia kokku, hakkaksime isiklikes asjus üksteist jäledate sõnadega teotama; vaid et me tooksime päevavalgele kuriteod, kui keegi neid on korda saatnud riigi vastu. 124. Seda niisama hästi kui mina teades, eelistas Aischihes ometi sõimu süüdistamisele. Kuid pole õiglane, kui ta siit lahkuks nii, et ma temale midagi võlgu jääksin... :321. Kaks omadust, Ateena kodanikud, peab olema igal loomult korralikul kodanikul (nii on vist kõige sündsam mul enese kohta öelda): võimsuse aegadel toetada oma riigi väärikuse ja esikoha
Sina oled mind ja minu Aadut laimanud ja sõimanud ja oma rikkust ja uhkust maailmale kuulutanud. Küll niisuguste hooplejate nina ka mõnikord lühendatud saab ! Oota, aga, vana Priidu (kohkudes) Ahaa, sealt ta ise tuleb ! PRIIDU : Ah-aa, vana Jõepära sarv koperdab ukse ees. Ma annaksin talle jalaga. Aga mis ma sest saan, kui ma niisugusele puupaljale inimesele haiget teen. Ta ei jõua omale rohtugi osta, -niisugune poolsant ! MADIS : Niipea kui sa mind näed hakkad laimama ja teotama. Kas sa ei mõista teiste inimeste viisi teretada ja siis oma teed minna ? Kellel sinu lorisemist siin tarvis on ? PRIIDU : Ära mögise midagi vana Madis ! Mul oli juba ammugi nõu sind käsile võtta, aga ma ei tahtnud sinuga tegemist teha. Aga kui sa nüüd mul juba risti tee peal ees oled, teen ennast ka halvaks ja tõrelen sinuga. MADIS : Priidu, kui sa niimoodi jätkad , siis kutsun ma oma Karja-Murid- Pontu ja Lontu ja ajan sind omast õuest koertega minema ! PRIIDU : Ära nüüd hoople
Astu eemale; jäta neile voorustele ruumi; lase neil kasvada ja avarduda. Oled sa sõber oma sõbra nööpidega või tema mõtetega? Suurele südamele jääb ta ikka võõraks tuhandes üksikasjas, millele võib läheneda üksnes kõige pühitsetumal pinnal. Jäägu poiste ja tüdrukute osaks pidada sõpra enda omandiks ja ahmida üllaima hüve asemel kiiret ning kõikerikkuvat naudingut.9 Ostkem endale sissepääs sellesse gildi pika prooviajaga. Miks peaksime teotama üllaid ja kauneid hingi, ennast neile peale surudes? Milleks nõuda tormakalt isiklikku suhet oma sõbraga? Milleks minna tema koju või tutvuda ta ema ja venna ja õdedega? Milleks võtta teda vastu enda kodus? On's need asjad meie lepingu jaoks olulised? Jätke see patsutamine ja klammerdumine. Olgu ta minu jaoks hing. Üks sõnum, mõte, siiruseavaldus, üks pilk temalt neid soovin ma, mitte uudiseid ega suppi. Poliitikat ja keelepeksu ja naabriteeneid võin ma saada odavamatelt
inimese südame enesele olen võitnud ja ... hingepõhjas alandlik ja tänulik, et ma jumala suures maailmas hoopis mahajäetud ja üksi ei ole... PEREMEES (ei suuda ennast enam taltsutada, peaaegu karjudes). Nõid oled, ja nõia palga saad kord, nagu su ema nõid oli ja oma palga sai. Välja minu katuse alt, ussiseeme! TIINA (leekivas vihas). Mis? Nõid - olen mina ja nõid oli minu ema?... Minu ema ihu mullas ja hingekest õndsate hulgas tuled sa - teotama? Minu ema, kelle lapse sa ometi puhtast halastusest enda juurde võtsid, teda toitsid ja katsid! PEREMEES {ennast ära pöörates). Olgu ka neetud see tund, kus ma seda tegin! TIINA {ennast taltsutades, kaeblikult esiti, siis vihaselt). Oh, et te mind parem kiskjate loomade kätte oleksite jätnud! Siis oleks varakult kõigel valul ja piinal ots olnud. Hing oleks ema juurde ja jumala sülle tagasi saanud. Leiba olete ihule andnud, hinge olete nälgida lasknud
Ja peksid mind. Oo-ooh!» «Sul pole aru peas. Mispärast . . . kuidas nad julgesid?» Võõrad valgusid nende ümber kokku ja naersid õnnetu kupja väänlemise üle. «Nad on vargad,» hüüdis kubjas elavalt, «täied vargad ja röövlid. Kes teab, kui palju nad juba mõisa vara on riisunud? Nüüd on nad veel härra külast jooksiku enese juurde peitnud ega taha teda kätte anda. Täied röövlid. Ja kui mina läksin täna härra omandust taga pärima, siis hakkasid nad härrat teotama ning sõimama ja peksid minul kõik köndid kehas puruks. Ooooh! » Oodo läks näost punaseks ja kärkis: «Kuidas sina, koerv mulle seda julged rääkida? Mispärast sa neid kõhe ei sidunud ja siia ei toonud?» «Oh, helde härra, mis jõudsin mina väeti üksi hulga vastu? Mina käskisin neid seal» -- kubjas näitas sulaste poole, kellel põlved hirmu pärast nõrkema hakkasid -- «appi tulla ja härra au mitte teotada lasta, aga nad naersid. Muudkui mina üksi . . . » 79 «Nad naersid
annaabi.ee 
