,,Uued luuletused" (1909) on Ernst Enno esikkogu, mille põhiideeks on laulmine igatsustules kangastuvast jumalarannast ja valgusest, mis maetud mulda võrsuma. Värssides on ära tunda Enno maailmapildi teosoofiline alus. Oma esikkogus olid tähtsal kohal igatsuslaulud. Väljaspool igatsusteemat jääb ,,Uute luuletuste" mõtteluule suures osas teosoofia kujutelmade värsistuseks. Loodust käsitleb Enno oma teosoofilise süsteemi järgi ning näiteks salmikud ,,Kuusk", ,,Haab" sisaldavad endas puudesse peidetud teosoofilisi ideid. Kui aga Enno loodusele oma filosoofiat peale ei suru ning võtab aluseks lihtsuse ning metsataguse maise kodu, siis jõuab ta poeetiliste võitudeni. Selle näiteks on luuletus ,,Koju igatsuses", mis sisaldab endas väikest, üksikut taime, mis sümboliseerib suve lapsepõlvekodus. Piiride kadumist inimese ja looduse vahel iseloomustab luuletus ,,Jutluse ajal"
7. märtsil 1934 Ernst Enno suri. Uued luuletused (1909) ,,Uued luuletused" (1909) on Ernst Enno esikkogu, mille põhiideeks on laulmine igatsustules kangastuvast jumalarannast ja valgusest, mis maetud mulda võrsuma. Värssides on ära tunda Enno maailmapildi teosoofiline alus. Oma esikkogus olid tähtsal kohal igatsuslaulud. Väljaspool igatsusteemat jääb ,,Uute luuletuste" mõtteluule suures osas teosoofia kujutelmade värsistuseks. Loodust käsitleb Enno oma teosoofilise süsteemi järgi ning näiteks salmikud ,,Kuusk", ,,Haab" sisaldavad endas puudesse peidetud teosoofilisi ideid. Kui aga Enno loodusele oma filosoofiat peale ei suru ning võtab aluseks lihtsuse ning metsataguse maise kodu, siis jõuab ta poeetiliste võitudeni. Selle näiteks on luuletus ,,Koju igatsuses", mis sisaldab endas väikest, üksikut taime, mis sümboliseerib suve lapsepõlvekodus. Piiride kadumist inimese ja looduse vahel iseloomustab luuletus ,,Jutluse ajal". Enno
, 1906-10)- töölislapse ülesvõitlemisest algelistest oludest vabadusele, inimsusele, ja selle paaristeos naispeategelasega ,,Inimlaps Ditte" ( 5 rmt. 1917-21)- töölistüdruku ülendavaks eesmärgiks seatakse õnn saada emaks. Kõrgelt hindavad taanlased oma kahte sügavmõttelist hingeeluanalüüsivat romaanikirjanikku- Knud Hjortö't (1869- 1931) ja Harald Kidde't (1878-1918). Jens Anker Larsen (1874-1957)- uusmüstilise suuna algataja taani kirjanduses, omandas nime teosoofilise romaaniga ,,Tarkadekivi" 1923, millele on järgnenud hiljem teosed ,,Marta ja Maria", ,,Taevasse kasvav kogudus" ja ,,Joovastus" (1930). Naiskirjanikud: Kultuurilooliste romaanide kirjutaja Gyrthe Lemche (5-köiteline romaanisari taani kaubandusringkondade elsut ,,Edward-kink". Südamlik jutustaja Ingeborg Maria Sick, naishinge avaja Karin Michaelis-Stangeland ja Marie Bergendahl. Ühe erineva rühma moodustavad kitsamalt kodumaa rahvaelu kujutavad, kodukunsti edutavad
Eraldades end realismis ja eitades jõudsid trükki juba 1896.Ennolt ilmus siis kompromissi ,nägid nooreestlased sellel 7 ajakirjanduses ligi 70 luuletust. Suur osa neist on luuletused ja proosapalad kajastavad ajajärgule algajalikud ja üldsõnalised. "Uued luuletused" omast võitlusmeeleolu, aga ka kaotuse valu ja -esitab E. poeetilise ja teosoofilise maailmapildi kibedust. Romantilistest luuleteostest tuntuim on põhijoonise-kadunud ühtsuse, sellest eraldatud "Meri", siia on koondatud noore põlvkonna inimest, kelle surematu hing igatseb ühineda ootused ja lüüasaamisest tulenev masendus. jumaliku kõiksusega. E. loodussümbolid vihjavad Mässumeelsust õhkub romantilise kallakuga tollele teistpoolsuse, kehtestades nõnda inimese, jutustusest "Jumala saar"(1907). Realistlikuma
Kuigi Noor-Eesti ei tunnistanud Ennot omaks, kuulus ta ometigi sinna nii sisult kui moodsama vormi poolest. Sissepööratud tundelise loomuga, loojatemperamendilt ja maailmavaatelt Suitsust ja Tuglasest erinev, oli Enno kahtlemata tugev mõtleja ja ennast hariv intellektuaal. Enno ka esimene vabavärsiga katsetaja. Tõsisemaks panuseks luuleuuendusse on Enno 1909. ja 1910. aastal ilmunud kaks esimest luulekogu "Uued luuletused" (1909) - esitab poeetilise ja teosoofilise maailmapildi põhijoonise - kadunud maailmaühtsuse, sellest eraldatud ja oma individuaalsesse olemisse vangistatud inimese, kelle surematu hing igatseb taas ühineda jumaliku kõiksusega. Enno loodussümbolid vihjavad teispoolsusele ja samas inimlikele hingeseisunditele, kehtestades inimese, nähtava looduse ja kõiksuse vahelise ühenduse, vastavuse. Enno lüürika keskset sa on nimetatud igatsusluuleks. Selles esineb olulisi sümboleid.
annaabi.ee 
