90-ndatel tuli otsustada, mis on sotsiaalpedagoogika, kuidas peaks välja nägema eesti sotsiaalpedagoogika ja mida kujutab endast sotsiaalpedagoogi kutse. 2001. a ilmus eesti keeles Hämäläineni käsiraamat „Sissejuhatus sotsiaalpedagoogikasse“- tegemist on esimese eestikeelse süsteemse ülevaatega saksa sotsiaalpedagoogika arenguloost 7. Kes on sotsiaalpedagoogika tuntumad teoreetikud? Maalimas? Eestis? Sotsiaalpedagoogika teoreetikuteks Saksamaal pärast II maailmasõda- kasvatusteadlane Klaus Mollenhauer ning sotsiaalpedagoog Hans Thiersch. Hispaanias on teoreetikuteks Jose Maria Quintana Cabanas ja Antoni Petrus. Sotsiaalpedagoogika teooria problemaatikat on Eestis käsitlenud Inger Kraav, Mare Leino, Rain Mikser 8. Kuidas käsitles sotsiaaltöö ja sotsiaalpedagoogika suhet R. Merten? H. Tugger?) Heinrich Tuggeri järgi saab sotsiaalpedagoogika ja sotsiaaltöö mõiste suhetes eristada nelja põhikäsitlust:
tähtsust Uusajal kasvatus indiviidi ja ühiskonna suhte seisukohast. Pedagoogiline vastus industrialiseerimise ja urbaniseerumise tagajärjel kujunenud ühiskondlikule murrangule: kollektiivsuse nõrgenemine, sotsiaalne killustumine, sotsiaalsele kaitsetus ja uut tüüpi sots. probleemidele. Tähelepanu laste ja noorte kasvatusele, kodu toetamine, täiendamine ning kompenseerimine. Töölisklassi küsimus Varane sotsiaalpedagoogika eelteaduslik periood Sotsialpedagoogika teoreetikuteks peetakse vastavalt sots.ped mõiste tõlgendusele neid, kes on rõhutanud hädasolijate aitamist ja visandanud pedagoogilisi strateegiaid sotsiaalsete probleemide pidurdamiseks ja leevendamiseks. Juan Luis Vives (1492-1540) visandas laiaulatusliku sotsiaalse uuendusprogrammi haigete ja vaeste aitamiseks inimväärsele elule. Nõudis rahvakoolituse laiendamist ja avaliku võimu vastutust sotsiaalsete ebakohtade likvideerimisel.
18. sajandil tähendas liberalism ennekõike uuenduste eest võitlemist, nii seostati see revolutsioonide ja mässudega. 18. sajandi lõpul hakkas mõiste omandama oma klassikalist (tänapäevast) tähendust. Klassikaline liberalism Klassikaline liberalism põhineb 17.18. sajandil levinud loomuõiguse teoorial. Inimestel on loomuõiguse teooriate järgi võõrandamatud õigused. Inimesel on need õigused sünniga kaasa saadud. Tuntumateks loomuõiguse teoreetikuteks, kelle ideid on kasutanud liberalistid, on John Locke ja Thomas Jefferson. Locke'i arvates on loomuõigusteks elu, vabadus ja varandus. Jeffersonil on aga elu ja vabaduse kõrval püüdlus õnne poole. Teiseks klassikalise liberalismi aluseks on utilitarism. Teoreetikud James Mill ja Jeremy Bentham arvasid, et loomuõigustest on vähe, et mõista inimest. Inimese juures pidasid nad oluliseks inimese püüdlust saavutada rahuldust.
küsimus? Platon esitab oma teesi, et filosoofia ja poliitiline võim tuleb omavahel ühendada: ainult siis, kui kuningateks saavad filosoofid või kuningad filosoofideks, olevat võimalik õnnestunud poliitiline ühiskond. 2) Milline oli suhtumine filosoofidesse Platoni ajal ning milline probleem tuleneb sellest Platoni ideaalse riigi mudeli jaoks? Filosoofe peeti (ja praegugi) kasututeks lobisejateks ning eluvõõrasteks teoreetikuteks, kellelt ei saavat oodata ei tervet praktilist otsustusvõimet ega ennastsalgavat panust ühiskonna heaks. Et oma riigimudelit selle klausli vastu kaitsta ja filosoofi valitsuse paradoksaalsust usutavaks muuta, on Platon sunnitud esmalt selgeks tegema, milles filosoofia olemus õigupoolest seisneb. 3) Kuidas mõistab Platon filosoofiat ning kuidas seondub see tema arusaamaga õiglasest valitsemisest ning õnnest?
(Juhtimisteooria ajalugu: klassikalised juhtimisteooriad 2011). Teoreetikud pidasid eriti oluliseks töötajate kompetentsust, kirjalikku dokumentatsiooni ja kontrolli. Henry Fayol (1841-1925) sõnastas administratiivse juhtimise põhimõtted ja juhi peamised ülesanded. Klassikalise koolkonna juhtimisteooriast on kõrvale jäänud inimtegur, informaalne organisatsioon ja iseregulatsioon. Teadusliku juhtimise koolkond ehk klassikaline koolkond hõlmab teoreetikuteks saanud praktikuid nagu Frederick Taylor, Henri Fayol ja kolonel Lyndall Urwick. Nende seisukohad pärinevad masstoodangut tootvatest vabrikutest ja laienevad nii organisatsiooni protsessidele kui struktuurile. Teoreetikud uskusid, et organisatsioonide ja tegevuse juhtimise kavandamiseks on olemas üksainus ja parim viis. Nad kinnitasid, et nende universaalsed põhimõtted on päritolult teaduslikud. Selle kohaselt olid
pool meie tunnetuse piire või (parimal juhul) on järeldatav meie käitumuslike ja füsioloogiliste reaktsioonimustrite "kolmandaisikulise" vaatluse põhjal (kui Chase ja Sanborn soostuvad neurofü- sioloogide terminikasutusega). Selle vaatekoha järgi ei tuleks Chase'i ja Sanborni pidada mitte introspekteerijateks, kes on võimelised privilegeeritud vaatele nende omaduste suhtes, vaid auto- psühholoogideks, teoreetikuteks, kelle veendumused omaenda närvisüsteemi omaduste kohta ei põ- hine mitte ainult nende "vahetuil" või jooksvail kogemuslikel veendumustel, vaid samuti nende sündmuste tähtsuse hindamisel, mida nad lähiminevikust mäletavad. Nagu näeme, leidub neurofüsioloogidel ja teistel "objektiivsetel kolmandaisikulistel" teoreetikutel häid põhjendusi, et sellist omaduste klassi uuringuteks välja valida. Ainult et tegemist pole kvaali-
annaabi.ee 
