erinevad illusioonid ja tajuvead. Ta jõudis ühe filosoofia ajaloo kuulsaima üksikideeni: COGITO ERGO SUM ( mõtlen, järelikult olen olemas) Kui tajuvead, illusioonid ja kahtlused esinevad, siis saab kindel olla tajuva subjekti ehk MINU olemasolus. Tänu sellele võib nimetada Uusaja filosoofiat Teadvus-filosoofiaks Jumala olemasolu Tähtis koht tema filosoofias Talle ei paku huvi Jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel, vaid tema lähenemisviis on pigem mõistuspärane Descartes'i arvates peab seda olemasolu tõestama, sest ratsionaalne inimene usub vaid mõistuspäraseid argumente Ontoloogiline Jumalatõestus Jumala olemasolu ei saa olla eraldatud tema olemusest, olemasolu on tema puhul olemuslik Jumala olemasolule viitab see, et inimesel on mõttes selge täiusliku olendi idee Täiuslikku olendit ei saa vaadelda ilma eksistentsita ( sest muidu poleks ta ju
ning kui see peaks olemas olema, siis mille kohta see käib. Teda ei rahuldanud traditsioonilised akadeemilised teadmised ega raamatutarkused, kuna need ei andnud vastust küsimusele, kas saab midagi tõsikindlalt teada. Descartes'i meelest ei saa usaldada autoriteete, sest ka autoriteet peab millelegi tuginema. Jumalal on Descartes'i filosoofias väga tähtis koht. Teda ei huvita Jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel, vaid pigem on Jumalal süstemaatiline roll tema filosoofias. Descartes'i filosoofia järgi on iseenese olemasolu ainus, milles kahelda ei saa. Tema arvates ei olnud loomad intelligentsed ega mõistuslikud olevused, kuid nad said oma meeltega vastu võtta tajukogemusi. Descartes avaldas õpetuse, mis seisneb hinge ja keha eraldatuses. Ta on öelnud, et tema, s.o hing, mille tõttu ta on see, mis ta on, on täiesti erinev kehast, ja teda on isegi
Jumalike võimetega paha vaim saab mind eksitada ainult siis, kui mina olemas olen, olen olemas mõtleva olendina. Saan kahelda vaid olemas olles. Väljaspool kahtlust on enda olemasolu! 9. Jumala olemasolu Vaatleb Jumala ideed. Strateegia: tõestada Jumala olemasolu ja siis toetuda Jumala omadustele, näidata, et välismaailm on põhijoontes selline, nagu ta ilmneb. Jumal ei ole pettur! Jumala olemasolul on keskselt tähtis koht, kuid teda ei huvita Jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel. Descartes esitab oma versioonid kosmoloogilisest ja ontoloogilisest jumalatõestusest: Jumala olemasolu on võrreldav mu enda olemasoluga, mõlemad eeldavad logiliselt välismaailma olemasolu. Inimene on suhtes endast millegi täiuslikumaga. Kuna Jumal ei peta mind - Jumala täiuslikkuse tõttu on see võimatu - on minu selged ja täpsed muljed paratamatult õiged. Kõik see, milleni ma oma mõtetes selgelt ja täpselt jõuan, on kahtlemata tõsi
võimalikud kujutlused saavad mu meelde sündida siis, kui ma olen olemas mõtleva olendina.Saan kahelda paha vaimu trikkides, erinevates võimalikes unenägudes ja illusioonides vaid olemas olles.Enne Descartes'i on väljendanud seda ideed Augustinus, kuid temal oli cogito möödaminev teema, Descartes'i puhul kogu filosoofia lähtekoht.Jumala olemasolul on filosoofias tähtis koht.Ei paku huvi jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel, vaid lähenemisviis on rangelt mõistuspärane.Jumala olemasolu ei saa olla eraldatud tema olemusest (st olemasolu on tema puhul olemuslik).Jumala olemasolule viitab see, et inimesel on mõttes selge täiusliku olendi idee.Täiuslikku olendit ei saa aga vaadelda eksistentsita (sest muidu poleks ta ju täiuslik) nii nagu ei saa vaadelda mäge ilma oruta.Mina olen inimesena ebatäiuslik, sest kahtlen väga erinevates asjades ning mul pole täiuslikku tunnetust
kahtluse puudumine. Seega tõsikindel teadmine on teadmine, milles ei saa enam kahelda. Et sellist teadmist leida, hakkas Descartes kõiges kahtlema. Ta leidis, et taju ei saa usaldada (meeled ei täida kindluse nõuet), kuna võimalikud on erinevad illusioonid ja tajuvead. Lõpuks jõudis ta ühe filosoofia ajaloo kuulsaima üksikideeni: cogito ergo sum (mõtlen, järelikult olen olemas). Jumala olemasolul on Descartes'i filosoofias tähtis koht. Talle ei paku huvi jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel (nagu see oli omane keskaja skolastikale), vaid tema lähenemisviis on rangelt mõistuspärane. Siinjuures eelistab ta uskuda, et jumal on hea. Descartes'i arvates peab Jumala olemasolu tõestama seepärast, et ratsionaalne inimene usub vaid mõistuspäraseid argumente. Tal on kosmoloogiline (täiuslik olend) ja ontoloogiline (olemasolu ei ole eraldatud olemusest) jumalatõestus.
Oma valitsusaja lõpus tegeles ta pistrikega. Tarkus ja võimed Tema lingvistilised võimed olid kadestusväärsed. Ta rääkis suurepäraselt erinevaid keeli. Kõigele lisaks oli ta suure lugemusega. Ta ei lugenud mitte ainult haritud härrasmehele sobivat kirjandust ja jumalasõna või vagajutte, vaid ka raskepäraseid traktaate ja keskaegsete skolastikute koguteoseid. Henry oli üliõnnelik, kui sai ilmutada oma õpetatust suutes kaasa rääkida keerulistel filosoofilistel või teoloogilistel väitlustel, ja seda eriti vaba diskussiooni käigus.Ta oli tihti ka vandekohtunikuks teiste dispuutides. Kuninga tarkuse kõrval oli talle võrdväärne ka tema abikaasa, kes oli samuti märkimisväärselt andekas ja tark. Kuningana tuli tal väga palju tegeleda teiste inimestega. Paljugi sõltus üldsuse arvamusest. Vahepeal arvasid inimesed, et Henry võim hakkas vähenema ja suur osa võimust hakkas kogunema kardinal Wolsey kätte. Need inimesed aga eksisid
Ristiusk Hetkel kõige kiiremini kasvav usk, kuigi vaimulike arv väheneb. Võib liigitada erinevate religioonide rühma: · Maailmausundid religioonid, mille järgijaskond on arvuliselt maailmas esikohal ja levinud kõikidel kontinentidel. Kõige rohkem järgijaid. · Misjonireligioon · Abrahamlikud usundid · Monoteistlik usund, kuigi neile on ette heidetud erinevate jumalate kummardamist. (Maarjakultus näiteks) Rahvausund ei tee sellistel teoloogilistel eristustel vahet. · Rajatud religioonid on olnud üks ajalooline isik, kes rajas. Misjon: misjonimeetod võib olla ususõda (arvasid ise, et selline sõda oli jumala tahe; tänapäeval seda enam ei lubata, sest läheb vastu põhimõtetega; vaid äärmuslased arvavad siiani sedasi) Mani juudi..., eeskujuks oli apostel Paulus, Mani on kristliku misjoni otsene mõju. Õpetus kolmainsusest eristab kirstlust teistest monoteistlikest usunditest. Samuti on seal