mõlemad eeposed on paljude mitmesugustest ajajärkudest päritolevate autorite ühisloomingu produkt, mis lõplikul kujul pandi kirja võrdlemisi hilja, alles VI sajandil e. Kr., kusjuures Homeros võis plla vaid üks silmapaistvamaid nende poeetide hulgast, kes koostas suurema osa lugudest, mis pärastpoole ühendati kaheks eeposeks. Wolf'i õpetus, mida nimetatakse ekspansiooniteooriaks, on leidnud palju pooldajaid kui ka vastaseid, kes on seda vaadet mitmeti teisendanud, nii et ühtede arvates Homeros on mingi ürgpoeet, kes lõi ühe või mõlema eepose algkavandi, millele pärastised luuletajad kogusid aina uut materjali, kuna teiste arvates Homeros oli hilisem luuletaja, kes kogus ja ühendas muistsed üksteisest sõltumatud lugulaulud ühiseiks tervikuiks. Absoluutset selgust ja üksmeelt pole selles küsimuses saavutatud täninigi, ometi tohiks kõige tõenäosem vaade eeposte saamise ja Homerose isiku kohta teaduste praeguse seisu juures olla järgmine
see viitab omakorda tütardele. Viidad tütardele on ühes vektoris, kui üks tütar tuleb juurde, siis tuleb seda vektorit pikendada. Ei ole kõige parem lahendus. Parem lahendus. Teha tipp selliselt, et seal on viit kirjele. Tütarde puhul on viit ainult kõige vasakpoolsemale tütrele ning temast vahetult paremale asuvale õele. Sellisel juhul on viitade arv tipus täpselt kolm ja see arv pole muutuv. Kui joonistame need viidad veidi teisiti, siis saame kahendpuu. Seega oleme teisendanud paljuharulise puu kahendpuuks. Selle vahega, et viidad on veidi erinevad. Äkki paneks viidad hoopis tütrelt emale, mitte vastupidi? Palju vähem viitasid tuleks ju. A-l ei ole ematippu, seetõttu on indeks 0. Näites vektor indeksitega. Selline lahendus töötab ainult siis, kui tegemist on järjestamata puuga, sets siit enam ei saa välja lugeda, mis järjekorras õed on. Kui efektiivsed puud kui struktuurid on? Mida madalam on puu, mida vähem on tal nivoosid, seda
Sõnadesse pandud muusikas on häälikud võrreldavad kindlatel sagedustel kuuldavate helidega - osa värsiridu võiksid vähemalt mõtteliselt olla ülekantavad nootidesse ja teistesse muusikalistesse märkidesse. Häälikuliselt sarnased sõnad moodustavad omavahel mitte ainult sisulist tähendust hoidvaid ja süvendavaid kombinatsioone, vaid ka selgelt muusikalisi kooskõlasid ja harmoonilisena mõjuvaid helilisi astendusi. Muutus muusikalisuse suunas on teisendanud ka Kareva luule üldist struktuuri. Kui enne oli ta pigem napp ja vihjav kui pillav ja sõnaohter, siis nüüd on ta - vahest intensiivsema kõlakogemuse huvides ja suurema veenmisjõu saavutamise nimel? - hakanud kasutama enam retoorilisi kordusi ja ümberütlemisi. Rohkesti on tekstis tugeva värvinguga, läbivat emotsiooni toetavaid liitsõnu, näiteks hirmkirg, saatusekelluke, leekkeel, leekveetlev, tõemeel, purpurpulss, purpurkõrgus, armastussurm, helkpilklev, peegelpuhas jne.
(joon.8) §50. Seisevlained. Väga tähtis interferentsijuht esineb kahe ühesuguse amplituudiga vastassuunalise tasalaine liitumisel, mille tulemusena tekkivat võnkeprotsessi nim. seisevlaineks. Praktiliselt tekivad seisevlained lainete peegeldumisel tõketelt. Tõkkele langev laine ning temale vastu leviv peegeldunud laine annavad liitudes seisevlaine. Kahe vastassuunas leviva tasalaine võrrandid: 1=acos(t-kx), 2=acos(t+kx). Liitnud need võrrandid ning teisendanud tulemust koosinuste summa valemi järgi, saame: =1+2=2 a coskx cost. Asendanud lainearvu k tema väärtusega 2/, saame avaldisele kuju: =(2a cos 2 x/)cos t. See võrrand ongi seisevlaine võrrand. Sellest nähtub, et seisevlaine igas punktis toimuva võnkumise sagedus on võrdne kohtuvate lainete sagedustega, kuid amplituud sõltub koordinaadist x: amp.= = 2a cos 2 x/. §51. Doppleri efekt. Olgu elastses kk.-as teatud kaugusel lainealli-kast lainete regist. seade, mida nim
Siis on sellel funkt- b sioonil olemas m¨a¨ aratud integraal a f (t)dt. Asendame selle integraali u ¨lemise raja muutujaga x. Siis saame j¨argmise l~oigul [a, b] defineeritud funktsiooni: x (x) = f (t)dt , x [a, b]. a b Osutub, et sellisel viisil oleme me teisendanud m¨a¨aratud integraali a f (t)dt m¨a¨aramata integraaliks. T¨apsemalt: (x) on funktsiooni f algfunktsioon, st u ¨ks konkreetne funktsioon m¨a¨ aramata integraaliga f (x)dx antud funkt- sioonide parvest. S~onastame ja t~oestame selle v¨aite teoreemina. Teoreem 5.3. Kui f on pidev l~ oigul [a, b], siis funktsioon , mis avaldub x valemiga (x) = a f (t)dt, on funktsiooni f algfunktsioon l~ oigul [a, b]. T~ oestus
sioonil olemas m¨a¨aratud integraal a f (t)dt. Asendame selle integraali u ¨lemise raja muutujaga x. Siis saame j¨argmise l~oigul [a, b] defineeritud funktsiooni: x (x) = f (t)dt , x [a, b]. a b Osutub, et sellisel viisil oleme me teisendanud m¨a¨aratud integraali a f (t)dt m¨a¨aramata integraaliks. T¨apsemalt: (x) on funktsiooni f algfunktsioon, st u ¨ks konkreetne funktsioon m¨a¨ aramata integraaliga f (x)dx antud funkt- sioonide parvest. S~onastame ja t~oestame selle v¨aite teoreemina. Teoreem 5.3. Kui f on pidev l~ oigul [a, b], siis funktsioon , mis avaldub x valemiga (x) = a f (t)dt, on funktsiooni f algfunktsioon l~ oigul [a, b]. T~ oestus. Teoreemi v¨aite t~oestamiseks peame n¨aitama, et
annaabi.ee 
