Koherentsed lained- lained, mis ei muuda aja jooksul oma kuju(laserivalgus) Suurte avade korral on difraktsioon peaaegu märkamatu, sest ava mõõtmete suurenemisel muutuvad difraktsiooniribad kitsamaks ja tihedamaks ning suurest avast tuleva tugeva valguse taustal jäävad difraktsiooniribad märkamatuks. Difraktsioonivõre- seade, mis kujutab endast paljude paralleelsete pilude süsteemi. Valmistatakse tavaliselt klaasplaadile teemantnoaga kriipse tõmmates. Kriimustatud kohtadest valgus läbi ei lähe, küll aga kriimude vahelt. Piludeks ongi vahekohad. Ühe millimeetri kohta peab olema sadu või tuhandeid kriipse. Võrdekonstant d: d=a+b, kus a on pilu laius ja b piludevaheline kaugus. Elementaarlainete allikad A ja B. Neist levivad keralained kõikidesse suundadesse. Liituvad punktis C. Mõlemad jõuavad ühes faasis(lained tugevdatud, näeme valgust). Punkti D jõuavad lained vastasfaasis.
Tõkked peavad olema samas suurusjärgus võngete lainepikkusega, et difraktsioon saaks tekkida. Valguse puhul peavad olema tõkked või avad samuti väga väikesed, nanomeetri mõõtepiirkonnas, et nähtust saaks jälgida. Üks mooduseid seda jälgitavaks muuta on kasutada difraktsioonivõret. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Lihtsaim optiline difraktsioonivõre on klaasplaat, millesse on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvad vaokesed, mis on praktiliselt läbipaistmatud. Vagude vaheline kahjustamata klaasipind moodustab aga perioodilise pilude süsteemi, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks ehk normaalspektriks.
mille tulemusena valguse intensiivsus on erinevates ruumipunktides erinev. Intensiisvuse jaotuse ava või tõkke taga määrab valguse lainepikkus ja ava või tõkke kuju ning suurus. Antud töös tekitatakse difraktsiionipilt korrapärase (perioodilise) pilude süsteemi, nn difraktsioonivõre abil, milles maksimumid on märgatavalt intensiivsemad ja kitsamad kui ühe pilu korral. Lihtsamaks optiliseks difraktsioonivõreks on klaaspalaat, millele on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvaid vaokesi kriimustusi laiusega b (vaata skeemi), mis on prkatiliselt läbipaistmatud. Kahjustamata kohti laiusega a läbib aga valgus ja nad moodustavad perioodilise pilude süsteemi. Kui paraleelsed monokromaatilised valguskiired langevad võrega risti, siis võrega paraleelselt paigutatud lääts L fokaaltasandis näeme vaheludvaid difraktsioonimaksimume ja miinimume.
ruumipunktides erinev. Intensiivsuse jaotuse ava või tõkke taga määrab valguse lainepikkus ja ava või tõkke kuju ning suurus, samuti vaatluskoha kaugus avast või tõkkest. Antud töös tekitatakse difraktsioonipilt korrapärase (perioodilise) pilude süsteemi, nn difraktsioonvõre abil, milles maksimumid on märgatavalt intensiivsemad ja kitsamad kui ühe pilu korral. Lihtsamaks optiliseks difraktsioonivõreks on klaasplaat, millele on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvad vaokesed – kriimustused laiusega b (joon. 19.1), mis on praktiliselt läbipaistmatud. Joonis 19.1 Kahjustamata kohti laiusega a läbib aga valgus ja nad moodustavad perioodilise pilude süsteemi. Langegu paralleelsed monokromaatilised valguskiired võrele risti. Jälgime läätse L fokaaltasandis
Fraunhoferi difraktsiooni järgimiseks peab olema täidetud nn praktilise lõpmatuse tingimus: b>>D2/λ kus b on pilu ja vaatluskoha vaheline kaugus, D on pilu laius ja λ on valguse lainepikkus. 57. Difraktsioonvõre. Difraktsioonivõre on paljudest paralleelsetest piludest koosnev seade, milles toimub valguse või muu kiirguse difraktsioon. Difraktsioonivõre on optikas väga laialdaselt kasutusel. Lihtsaim optiline difraktsioonivõre on klaasplaat, millesse on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvad vaokesed, mis on praktiliselt läbipaistmatud. Vagude vaheline kahjustamata klaasipind moodustab aga perioodilise pilude süsteemi, mis lahutab liitvalguse spektriks. Sellist difraktsioonivõrega saadud spektrit nimetatakse difraktsioonispektriks ehk normaalspektriks. Difraktsioonivõre kui spektraalriista peamised karakteristikud on nurkdispersioon ja lahutusvõime. Nurkdispersioon näitab kiirte kõrvalekaldenurga muutust lainepikkuse ühiku
keskkonnas. Valgus ei kaldu siin sirgjoonelisest levimisteest kõrvale ei murdumise, peegeldumise ega hajumise tõttu, vaid läbipaistmatu tõkkega kohtumise tagajärjel. Difraktsiooni tõttu satub valgus geomeetrilise varju piirkonda. Difraktsioonivõre ehk korrapäraste pilude süsteem tekitab difraktsioonipildi, milles maksimumid on märgatavalt intensiivsemad ja kitsamad kui ühe pilu korral. Lihtsamaks optiliseks difraktsioonivõreks on klaasplaat, millele on teemantnoaga lõigatud üksteisest võrdsel kaugusel asuvad vaokesed kriimustused, mis on praktiliselt läbipaistmatud. Kahjustamata kohti laiusega a läbib aga valgus ja nad moodustavad perioodilise pilude süsteemi.
annaabi.ee 
