Pole olnud kordagi hingetõmmet, kus oleks teatrikunsti kujunemine pidurdama jäänud ning eelkõige on tänu suunatud baltisakslaste poolele, kes tõid meile teatri kui iseseisva kunsti vormina. Esimesed teated teatritegevusest Eestis pärinevad 16. sajandist, kui Tallinna Linnakooli õpilased raekojas Terentiuse komöödiat ,,Androslannad" esitlesid. Mõningaid Eesti soost näitlejaid esines ka 18. sajandi baltisaksa kohalikus teatritegevuses. Hoogsa arengu sai Eestis sisse 19. sajandi lõpu poole oli ka aeg kui toimus Eesti rahva seas vaimne eneseteadvuse areng, moderniseerimine Euroopa ühiskonna suunas, linnastumine. Oli alanud Ärkamiseaeg. Praegu on Eesti suuremateks teatriteks "Vanemuine" Tartus, "Estonia" Tallinnas ja "Endla" Pärnus. Arvatavasti ongi need olnud ka Eesti esimesed kutselised teatrid. Valisin sellise teema, kuna on huvitav järgida kuidas Eesti ühiskonna arengujärgus toimusid suursugused fenomenid.
poisikestega mänguplatsil. See jättis talle hinge jälje ka suureks saades, nimelt sai ta tunda nii rikkust ja sära, kui vaesust ja viletsust. Tänu kõigele sellele oskas ta end ülal pidada nii kõrgseltskonnas kui ka lihtrahvaga suheldes. Äärmused olid ta elus ning äärmuslik oli ta isegi, nimelt olles olnud vaikne, viisakas ja igati kombekas, võis ta äkki vihastada, tuisata, märatseda. Nii oli see hiljem ka tema teatritegevuses ja lavaelus. Sellega on ka seletatav nii mõnigi eksperiment tema elus, nii mõnigi üleelamine ja rahutu rändamine, seikluste otsimine ja kohanemine iga olukorraga, millesse ta sattus. Pääs teatrisse Kuigi tal oli võõrasõe juures kindel kord ning ei võinud kusagil üksinda käia, külastasid nad õega teatrit, mis muutus Pinnale suurimaks kireks. Tema õnneks kolis Pinna ja ta ema majja noor
Rohkete võõrvallutuste tõttu (alates 13. saj.) ei saanud need aga otseselt rahvusliku teatri aluseks kujuneda. Pikaks ajaks valdavalt talupojarahvaks jäänud eestlastest said üldisest teatri arengust järgnevatel sajanditel mõnevõrra osa vaid linnade käsitöölised siin varasest renessansiajast peale esinenud euroopa rändtruppide, kiriklike kooliteatrite jms. kaudu. Mõned eesti soost näitlejad osalesid ka 18. saj. sündinud kohalikus baltisaksa teatritegevuses. Järjepidev eestikeelne teatritegevus kui euroopaliku traditsiooni üks haru sai alguse nn. rahvuslikul ärkamisajal, 1870. a., kujunedes oluliseks eesti rahvast koondavaks institutsiooniks Tsaari-Venemaa baltisakslikul ääremaal. Teatrid tekkisid eesti seltside juurde, kes ehitasid ka vastavad hooned. See demokraatlik haldusvorm jäi kehtima ka 14 iseseisva Eesti Vabariigi (1918-1940) ajal, mil eesti teater jõudis
90ndatel teatrisemiootika kriitikana. Teatrifenomenoloogia keskendub sellele, mida laval näeme, tajutavale materiaalsusele, laval toimuva kogemisele. ,,Tagasi asjade endi juurde!" seotud kehalisusega inimene on kehaline: näitleja tuleb lavale ja on füüsiline, ruum on ka füüsiline. g) Teatriantropoloogia tegeleb teatri tekke, piiride ning funktsioonide uurimisega. - teoreetiline uurib pigem ajalugu - praktiline otsib praktilises teatritegevuses teatripiire lavastamis- ja etendamispraktikates. Erinevad etendamispraktikad, mitte-argised kehatehnikad. Interkultuuriline teater. h) Teatrisotsioloogia uurib draamateksti, kuidas see kajastab protsesse, uurib publikut, uuritakse lavastuse sotsiaalset konteksti, kuidas sellise lavastuse loomine on võimalik, mis tingimusi on vaja. Näitlejad ja teatritöötajad on sotsiaalne grupp: uuritakse nende suhteid ja positsiooni ühiskonnas. Lavastuste sisu suhetes ühiskonnaga
räägiti just commedia dell'france's. Seal käidi näidendeid pigem kuulamas kui vaatamas. 14) Voltaire'i teatritegevus ja tema reform (,,tühja ruumi" probleem). Teda nimetati kolmandaks suureks traagiliseks poeediks. Küllaltki liialdatud. Vaevalt keegi tänapäeval Voltaire'i lavastama hakkab, või lugema, teiste kõrval ta pole jäänud klassikuks. Tema tugevus ei olnud temas kui dramaturgis. Ta oli üks silmapaistvamaid teatritegelasi. Oli väga mitmekülgne teatritegevuses. Ka elus oli ta mitmekülgne. 18. sajandit, valgustussajandit nimetatakse ka Voltaire'i sajandiks. Tema esimene tragöödia ,,Oidipus" 1718 valmis ja lavastati, 3 aastat pärast Louis XIV surma, 1778. aastal lavastati tema viimane tragöödia, oli ka tema surma aasta. 60 aastat sisustas commedia france'ga. Tema puhul kõige esimene asi: tulihingeline klassitsist (vaadetelt, hoiakult jne). Just Voltairele kuulub lause: ,,Kolme ühtsuse reegel need
annaabi.ee 
