Enamikus maailma riikides on paljude aastate jooksul välja kujunenud oma traditsioonilised tantsud. Sageli on need arenenud lihtsatest usu- või hõimurituaalidest kindlate liikumismustritega keerulisteks tantsuvormideks. Näiteks on klassikaline India tants, mille kaudu jutustati lugusid jumalate tegudest. Põlisameeriklased tantsisid erilistel tseremooniatel, et saada esivanemate, vaimude ja jumalate soosingut. Enamus Ida-Aasia tantsudest on osa teatraalsest tantsuetendusest, nagu näiteks hiina ooper. Jaapani gagaku ja bugaku on maailma vanimad traditsioonilised õukonnatantsud. Peale selle tantsitakse paljudes kultuurides ennast transsi või lovesse. Selles nähti võimalust suhelda vaimude ja jumalatega. Loves olles võivad tantsijad sooritada tavaarusaama järgi ohtlikke tegusid, aga jääda siiksi terveks. Väga tuntud zesti- ja liikumiskunst on pantomiim. See on ka osa näitlemisest. Ehe näide sellest,
sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik zanr liturgiline draama. Sellest teatraalsest piibli teemalisest stseenist sai üks jumalateenistuse osa. Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolev mitmehäälsuse tüüp on organum saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile. Noodikirja kasutuselevõtt võimaldas esimest korda rääkida muusika autoritest, siiani olid heliloojad anonüümsed. Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on · Leoninus · Perotinus 13
sajandil ilmusid neumadele noodipead kvadraatneumad ja see võimaldas kõiki helikõrgusi täpselt märkida. 9. 12. sajandini muutus kirikulaulu traditsioon suulisest kirjalikuks. Sel ajal võeti loomingumeetodina kasutusele troop. Traditsioonilisi tekste laiendati sel moel, et ühel häälikul kõlanud pikkade kaunistuste kohale pandi kommenteeriv või poeetiline tekst. Troopide baasil tekkis 10. saj paiku keskaja kirikumuusikale väga iseloomulik zanr liturgiline draama. Sellest teatraalsest piibli teemalisest stseenist sai üks jumalateenistuse osa. Esimesed näited mitmehäälsest kirikulaulust on pärit 10. sajandist. Ainus sellest ajast teadaolev mitmehäälsuse tüüp on organum saatehäälte kaasalaulmine gregooriuse koraalile. Noodikirja kasutuselevõtt võimaldas esimest korda rääkida muusika autoritest, siiani olid heliloojad anonüümsed. Esimesed nimepidi tuntud heliloojad lääne muusikaloos on Leoninus Perotinus 13
Keerukuse ja individualiseerituse astme järgi eristatakse vähemalt kolme tegelaskontseptsiooni: o Personifikatsioon - tegelane, kes isikustab mõnd abstraktset ideed, üldist nähtust vms. Nii näiteks esinesid keskaja moraliteedes Voorus, Karskus. o Tüüp - üheplaaniline tegelane, kes representeerib (esindab, kehastab) mingite sotsiaalsete ja/või psühholoogiliste tunnuste kogumit Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral. o Karakter - individualiseeritud, sisemiselt järjepidev ja isikupäraste joontega tegelane. Karakteri loomuomadustest järgnevad tema kõlbelised valikud ja teod; karakter on mingeis piires ise oma saatuse looja. Karakter vajab mitmest küljest eksponeerimist
või psühholoogiliste tunnuste kogumit (Pfister 1977:244-245): üldine, grupiomane domineerib selgelt isikupärase üle. Tuleks vältida "tüübi" kasutamist negatiivse hinnanguna - kui tüüptegelase lihtsustatus ja skemaatilisus on taotluslikud, ei saa kirjanikku andevaesuses süüdistada. Draama ajaloo rikkalik tüübigalerii on tänapäevalgi tüüptegelaste loomise ammendamatu varamu. Teatritraditsiooniga seoses kõneldakse teatraalsest maskist ja ampluaast - need on tüübiga ligidalt seotud mõisted (vt. Théâtre. Modes d'approche 1980:182). Teatriajaloolised tüübid (maskid) on näiteks antiikkomöödiast pärinev miles gloriosus (hooplev sõdur), commedia dell' arte Arlekiin ja Pierrot, klassitsistliku komöödia teener jne. Sageli esindab tüüptegelane mõnd sotsiaalset kihti või gruppi, eriti poliitiliselt aktsentueeritud probleemiasetuse korral (näiteks eesti sõjajärgse draama (A. Jakobson, J. Semper jt
annaabi.ee 
