· Taustainfo kogumine, · Hüpoteesi sõnastamine (probleemi oletatav vastus), · Hüpoteesi kontrollimine (vaatluste, katsete, eksperimentide korraldamine), · Tulemuste analüüs, · Järelduste tegemine, · Uute teaduslike faktide saamine, · Teadusliku teooria kujunemine ja formuleerimine. Bioloogias kasutavad peamised meetodid ja uurimisjärgud on vaatlus, kirjeldus, võrdlus, katse, eksperiment, analüüs ja matemaatiline modelleerimine. Hüpoteesi kontrolliks on bioloogia teadusharudel erinevad meetodid. Loodusseadused on teaduslike faktide üldistused, mis võimaldavad selgitada loodusnähtusi. 1.6 TÄHTSAMAID BIOLOOGIAALASEID AVASTUSI 1590 H. Ja Z. Janssenid võtsid kasutusele mikroskoobi. 1665 R. Hooke vaatles valgusmikroskoobiga korgilõike, nägi kambrikesi (cellula) ja võttis kasutusele raku mõiste 1670 A. van Leeuwenhoek vaatles valgusmikroskoobiga ainurakseid ja baktereid. 1677 kirjeldas ta esimest korda teadusajaloos baktereid. 1735 C
inglanna Florence Nightingale (1820-1910), kes sai kuulsaks Krimmi sõjas (1854-1856) korraldades haavatute eest hoolitsemist. 1860. aastal avas ta Londoni St Thomas' haiglas õdede kooli. 13 Haiglatest said teaduskeskused, seda eriti alates 19. sajandi keskpaigast, mil algas nö laboratoorse meditsiini periood, kus tähtis roll nii patoloogiaõpetusel kui mikrobioloogial jm uutel teadusharudel. Haiglates toimus enamus lahkamisi, st seal tehti teadust. Lahkamine oli haiglas kergem, sest patsiendid olid jätkuvalt vaesed (ning nende omakseid oli lihtsam mõjutada). Haiglas olijalt eeldati, et nad kannatavad ära nii valu kui muu. Tegeleti ka inimkatsete valdkonda kuuluvaga. 1900. aastal nt määrati selle eest karistus prof Albert Neisserile (1855-1916), kes uuris süüfilist. 1900. aastal kehtestati Saksamaal niisiis ka maailma esimene inimkatseid reguleeriv seadus. 19.-20
sotsioloogia teooriatele ning hüpoteesidele ühesuguseid teaduslikke reegleid. Seda sellepärast, et nende teaduste eesmärgid, meetodid, ajalugu ja ka tulemused on ju kõik väga erinevad. Näiteks bioloogias ei ole olemas füüsika seadustega võrreldavat universaalset seadust. Teaduses kasutatavad seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalu- gu korduvalt tõestanud. Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoo- fid otsivadki. Igasugune teadus põhineb ainult talle omase kindla teadusliku meetodi alusel. Teadlased nimeta- vad reegleid, mille järgi tuleks toimida, et saada uusi kindlaid teadmisi. Näiteks nii arvasid R. Car- nap, C. G. Hempel, K. R. Popper ja I. Lakatos. Teadusajalugu kirjeldas aja jooksul kogunenud teadmiste arvu ning seda oli vaja ,,ratsionaliseerida", kuid see oli nö vana ratsionalismi seisukoht.
sotsioloogia teooriatele ning hüpoteesidele ühesuguseid teaduslikke reegleid. Seda sellepärast, et nende teaduste eesmärgid, meetodid, ajalugu ja ka tulemused on ju kõik väga erinevad. Näiteks bioloogias ei ole olemas füüsika seadustega võrreldavat universaalset seadust. Teaduses kasutatavad seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalu- gu korduvalt tõestanud. Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoo- fid otsivadki. Igasugune teadus põhineb ainult talle omase kindla teadusliku meetodi alusel. Teadlased nimeta- vad reegleid, mille järgi tuleks toimida, et saada uusi kindlaid teadmisi. Näiteks nii arvasid R. Car- nap, C. G. Hempel, K. R. Popper ja I. Lakatos. Teadusajalugu kirjeldas aja jooksul kogunenud teadmiste arvu ning seda oli vaja ,,ratsionaliseerida", kuid see oli nö vana ratsionalismi seisukoht.
sotsioloogia teooriatele ning hüpoteesidele ühesuguseid teaduslikke reegleid. Seda sellepärast, et nende teaduste eesmärgid, meetodid, ajalugu ja ka tulemused on ju kõik väga erinevad. Näiteks bioloogias ei ole olemas füüsika seadustega võrreldavat universaalset seadust. Teaduses kasutatavad seaduspärasused ei ole täpselt ette ennustatavad, vaid hoopis tõenäosuslikud. Seda on teaduse ajalu- gu korduvalt tõestanud. Erinevatel teadusharudel on olemas siiski ka midagi ühist ning seda universaalset teadusfilosoo- fid otsivadki. Igasugune teadus põhineb ainult talle omase kindla teadusliku meetodi alusel. Teadlased nimeta- vad reegleid, mille järgi tuleks toimida, et saada uusi kindlaid teadmisi. Näiteks nii arvasid R. Car- nap, C. G. Hempel, K. R. Popper ja I. Lakatos. Teadusajalugu kirjeldas aja jooksul kogunenud teadmiste arvu ning seda oli vaja „ratsionaliseerida“, kuid see oli nö vana ratsionalismi seisukoht.
annaabi.ee 
