mõista. Kasu on aga veelgi laiem – toodud mudelid aitavad paremini mõista ka näiteks teistes, erineva sisekultuuriga organisatsioonides töötavate inimeste mõttemaailma ja käitumismalle. Gert Jan Hofstede, raamatu „Kultuuri uurides“ põhiautor, on lisaks infotehnoloogia vanemteaduri ametile Hollandi Wageningeni Ülikoolis ning külalislektori kohale Londoni majanduskoolis ka kultuuridevahelise suhtlemise koolitaja ja õpetaja. Oma elu jooksul on ta liikunud mitmete teadusdistsipliinide piirmail, kogunud teadmisi nii bioloogia, antropoloogia, sotsiaalpsühholoogia kui ka majanduse vallast ning toonud need suhtlemise konteksti. Gert Janil on doktorikraad tooteplaneerimise alal, mille ta sai Wageningeni Ülikoolist. Paul B. Pederseni pikk ja märkimisväärne karjäär hõlmab muu hulgas selliseid valdkondi nagu nõustamiskoolitus, kultuuridevaheline psühholoogia, kommunikatsioon, kultuurierinevuste koolitus, rahvusvaheline haridus ja konstruktiivne konfliktilahendus
sotsiaalseid ja õiguslikke probleeme. Laiemas tõlgenduses kuulub selle alla ka meditsiinieetika, nt USAs ja mujal. Olulisemad bioeetikat edendavad organisatsioonid on ÜRO haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsioon (UNESCO), maailma arstide liit (WMA) ja maailma terviseorganisatsioon (WHO). Biotehnoloogia hõlmab enda alla igasuguse tehnoloogia, mis rakendab elusorganisme tootma midagi inimese hüvanguks. Kaasaegne biotehnoloogia on seotud pigem teadusdistsipliinide arenguga, enamasti meditsiini ja bioloogiaga. Biotehnoloogiaga seotud probleemid: 1)turvalisus 2) majanduslikud küsimused 3) katsed loomadega 4) inimese olemus (kloonimine jm). Enamik teadlasi ja filosoofe on arvamusel, et kõike, mida me suudame, ei tohiks teha. Meditsiinieetika on praktiline eetika, uurib eetilisi küsimusi, mis igapäevaselt võivad päevakorda tõusta. Kaasaegne meditsiinieetika areneb kolmes peamises omavahel seotud valdkonnas:
· ÜRO haridus-, teadus- ja kultuuriorganisatsioon UNESCO · Maailma arstide liit WMA · Maailma terviseorganisatsioon WHO Biotehnoloogia hõlmab enda alla igasuguse tehnoloogia, mis rakendab elusorganisme tootma midagi inimese hüvanguks: · Traditsiooniline seotud põllumajanduse ning toidu tootmisega. Toiteväärtuse täiustamine, maitseomaduste parendamine, ilmastikukindluse tõstmine jne biotehnoloogia abil. · Kaasaegne seotud teadusdistsipliinide arenguga, enamasti meditsiini ja bioloogiaga. Nt geenitehnoloogia, kloonimine, biomeditsiini tehnoloogia Biotehnoloogiat puudutavad moraaliprobleemid: · Turvalisus kas eksperiment on inimesele ohutu; kas kogutavad andmed on kaitstud · Majanduslikud küsimused kõigile inimestele ei ole võimalik anda kõige kallimat arstiabi, aga mille järgi otsutada; rahastajad võivad hakata ette kirjutama, mida täpselt uurima peaks
Wittgensteini näide: mida Kuhn teeb sellega? Mis on kasu? Kuidas juhib paradigma uurimistööd? Koos ülesande lahendamisega koos teoreetilise vaatega – teooriatest tulenevad erinevad tulemused. Praktilised protseduurid. Pole olemas ühtset arusaama paradigmast. Tõe lähedane käsitlus. Õpime koos rakendustega, ajaga tehnoloogia aga muutub. Kuidas paradigma suunab uurimistööd – õpime ülesandeid lahendades. Mõistete määratlemine erinevalt – teadusdistsipliinide kujunemine. Kokkuvõte niisama X. 6. Seminar. Kuhni käsitus kriisist, anomaaliatest ja revolutsioonidest teaduses (Kuhn 6-10 ptk). Lisaks Chalmersi 8 ja 9 ptk. SEMINARIKÜSSAD: Ptk 6. Mis on teaduslik avastus? Kuidas see ajas toimub? Mis juhtub paradigmaga avastuse perioodil? Analüüsige hoolikalt hapniku näidet. Missugune on tehnoloogia ja protseduuride roll paradigmas? Anomaalia mõiste. Kuidas tuleks anomaaliatesse suhtuda?
tunnetusliku väärtuse sedastamine PARADIGMA. Teaduse tekkimise eeltingimuseks on teatava ajastu praktikale iseloomulike mõtlemiskategooriate formeerumine (R. Vihalemm). See omakorda annab teadusliku maailmanägemise loogika kujunemise võimaluse. Vastavuses sellega kujuneb igal ajastul ja teaduse arenguetapil püsiv ja üldtunnustatud mõistete, seaduste ja meetodite süsteem, millel rajaneb teadusliku uurimise ja teadusdistsipliinide õpetamise traditsioon. Paradigma olemasolu tähendab, et teaduse areng on normaalteaduse faasis: püstitatakse ja lahendatakse järjest uusi ülesandeid. Kui niisugune ülesannete püstitamine ja lahendamine takerdub, siis on teaduses tekkinud kriis. Kriisi ületamine saab võimalikuks uue paradigma kujunedes. See tähendabki revolutsiooni teaduse arengus. TÕDE on objektiivse tegelikkuse õige peegeldus inimese teadvuses. Ta eksisteerib sõltumatult suhtumisest temasse
annaabi.ee 
