jõudude toimel. Liikumishulk e. impulss on (liikumis)olekut kirjeldav suurus , mis defineeritakse kui keha massi ja liikumiskiiruse korrutis. Nagu näeme, toetuvad mõlemad mõisted samale nähtusele -- kehade inertsusele (ld. inertia -- loidus, laiskus) kui võimele säilitada oma olek. Staatikas tulenes oleku muutumatus jõudude tasakaalust - nii ka dünaamikas, puudub vaid paigalseisu nõue. Seega on dünaamika seisukohalt tasakaaluolekuks ka ühtlane sirgliikumine, paigalseis (kiiruse võrdumine nulliga) on üksnes selle erijuht. Mida see "mass" endast kujutab, on niisama mõttetu küsimus, kui probleem aja või ruumi olemusest. Newtoni järgi on mass "ainehulga mõõt, mis kujuneb võrdeliselt tiheduse ja ruumalaga". Selle "massi" mõõtmiseks kasutati juba enne Newtonit kehade kaalumist, st. aine hulga määramist temale mõjuva raskusjõu abil. Raskusjõud (jõud, millega Maa tõmbab külge
(Avogadro arv) samasugust osakest (molekuli, aatomit) Molaarmass µ on 1 mooli aine mass kilogrammides •Termodünaamiline süsteem, selle tasakaaluolek ja oleku määravad põhiparameetrid Termodünaamiline süsteem on soojusnähtuste seisukohast vaadeldav kehade kogum (nt. Gaasihulk, terasvarb, vedelikuhulk jne.), mis koosneb väga suurest arvust osakestest, milles toimub energiavahetus. Tasakaaluolekuks nimetatakse olekut, milles muutumatute välistingimuste korral süsteem võib viibida lõpmatult kaua (süsteemi kõigil parameetritel on kindlad väärtused). Termodünaamilised põhiparameetrid on makroskoopilised suurused (makroparameetrid) • Rõhk p, ruumala V, temperatuur T •Termodünaamiline protsess Tasakaaluline protsess on protsess (suhteliselt aeglaste välismõjutuste puhul), millesaab vaadelda kui
Resultantjõu arvutamisel on kõik jõud rakendatud ühte punkti C Joonisel 11.1 on toodud näide, kus tahke keha on tasakaalus kolme jõu mõjul. Resultantjõu arvutamisel viiakse kõikide jõudude rakenduspunktid ühte punkti. Eeldusega, et jõudude summa on null, on otstarbekas lahendada mõningaid staatika ülesandeid, nimelt selliseid, kus kehal ei ole võimalik pöörlema hakata. Kui keha võib mingi telje suhtes pöörelda, siis tema tasakaaluolekuks ei piisa sellest, et kõigi jõudude resultantjõud võrdub nulliga. Jõu pöörlev mõju ei sõltu mitte üksnes selle suurusest, vaid ka jõu mõjusirge ja pöörlemistelje vahelisest kaugusest. Ristsirge pikkust, mis on tõmmatud pöörlemisteljest kuni jõu mõjusirgeni, nimetatakse jõu õlaks. Jõu arvväärtuse ja õla d korrutist nimetatakse jõu momendiks M. Positiivseteks loetakse
magneetiliselt, keemiliselt kõikides soojusmootorites. Termodünaamiliseks kehaks nimetatakse keha, mille abil toimub soojuse muundamine mehhaaniliseks tööks (soojusmootorites). Nendeks kehadeks on gaasid ja aurud. Termodünaamilisteks parameetriteks nimetatakse suurusi, millede abil iseloomustatakse termodünaamilise keha (gaasi või auru)mistahes ajamomendil. Põhilised parameetrid on rõhk, temperatuur, erimaht. Termodünaamiliseks tasakaaluolekuks nimetatakse süsteemi või keha olekut, mis ajas ei muutu. Rõhkude võrdsus ja püsivus määrab ära mehhaanilise tasakaalu. Temperatuuride võrdsus ja kondstantsus määrab ära soojusliku tasakaalu (termiline tasakaal). Kui mõlemad on võrdsed ja püsivad siis on täielik tasakaal (termodünaamiline tasakaal). Termodünaamiline keha ja süsteem ei lähe kunagi iseenesest välja tasakaalu olekust. Tagasi tasakaalu olekusse tuleb ta iseenesest, kuid teatud aja jooksul.
Iga süsteem võib olla erinevates olekutes, mille korral on parameetrite väärtused erinevad. Neid parameetreid, mis olekutes muutuvad, nimetatakse olekuparameetriteks. Olekuparameetrid võivad olla kõigis süsteemi osades ühesugused, kuid ei pruugi. Näiteks temperatuur toas või gaasi rõhk võivad ruumi erinevates osades olla erinevad. Näiteks jääst ja veest ja veeaurust koosnevas 0 oC juures olevas süsteemis on tihedused ning rõhud erinevad süsteemi erinevates osades. Süsteemi tasakaaluolekuks nimetatakse sellist olekut, mille puhul süsteemi kõigil parameetritel on kindlad väärtused, mis muutumatute välistingimuste korral püsivad muutumatutena kuitahes kaua. Kui parameetrid või üks neist on süsteemi erinevates osades erinev, siis nimetatakse süsteemi olekut mittetasakaaluolekuks. Kui selline süsteem ülejäänud kehadest (ehk väliskeskkonnast) isoleerida, siis saavutavad süsteemi parameetrid kõikjal ühesuguse väärtuse, st – süsteem läheb üle tasakaaluolekusse.
väliste jõudude toimel. Liikumishulk e. impulss on (liikumis)olekut kirjeldav suurus , mis defineeritakse kui keha massi ja liikumiskiiruse korrutis. Nagu näeme, toetuvad mõlemad mõisted samale nähtusele -- kehade inertsusele (ld. inertia -- loidus, laiskus) kui võimele säilitada oma olek. Staatikas tulenes oleku muutumatus jõudude tasakaalust - nii ka dünaamikas, puudub vaid paigalseisu nõue. Seega on dünaamika seisukohalt tasakaaluolekuks ka ühtlane sirgliikumine, paigalseis (kiiruse võrdumine nulliga) on üksnes selle erijuht. Mida see "mass" endast kujutab, on niisama mõttetu küsimus, kui probleem aja või ruumi olemusest. Newtoni järgi on mass "ainehulga mõõt, mis kujuneb võrdeliselt tiheduse ja ruumalaga". Selle "massi" mõõtmiseks kasutati juba enne Newtonit kehade kaalumist, st. aine hulga määramist temale mõjuva raskusjõu abil. Raskusjõud (jõud, millega Maa tõmbab
annaabi.ee 
