keelelise intuitsiooni kasutamisse. teine liigendus- foneemideks jaotamine traditsiooniline grammatika- selle järgi liigitatakse sõnad noomeniteks, verbideks ja partikliteks, lause aga liigendatakse subjektiks, predikaadiks, objektiks jms. traditsiooniline grammatikateooria- selle rajajaks peetakse Aristotelest, kes liigitas ka seni liigitamata lause osad, pannes sellega ühelt poolt aluse vormiõpetuses tarvilikule sõnaliikide klassifikatsioonile, teiselt poolt lauseõpetuses tarvilikele lauseliikmete kategooriatele. transitiivlause- selle struktuur on NP + V + NP tremulant e. värihäälik tuletis e. tuletatud sõna tõestustingimused- need tingimused, mille kehtimisel on lauses kirjeldatav olukord tõene täiendavusseos (e. täiendjaotus) e. komplementaarne distributsioon- teineteise täiendamine tüpoloogiline liigitus- liigituse aluseks on struktuuriomadused ning neis täheldatavad sarnasused ja erinevused. Ammust ajast on kesksel kohal muutmisõpetus.
Jutt vastuargumendist tähendab, et sellele eelneb mingi kritiseeritav väide või argument või muu diskursus. Otsustav ehk radikaalne vastuargument on sihitud kritiseeritava väite või diskursuse täielikule ümberlükkamisele ehk kummutamisele. Mõõdukas vastuargument on suunatud kahtluse või küsimuse tekitamisele. Küsimus või kahtluseavaldus iseenesest mõistagi ei ole vastuargumendid: vastuargument – olemaks argument– peab samuti vastama kõigile argumendi tarvilikele tingimustele. Kuid vastuargumendis lisandub tavalisele veenmise otstarbele kritiseerimise otstarve. Otstarve on kinnitava, positiivse veenmise suhtes „miinusmärgiga“ – negatiivne veenmine, sest on suunatud väite või diskursuse eitamisele (eitus – negatsioon). Kui vastuargumendi kriitika objektiks on mingi eelnev argument (mis kriitika tõttu muutub „pooltargumendiks“), siis saab kriitika olla sihitud
vaimulikku seisusess mitte kuuluvaid poisse. Järkjärgult tuli juurde ka koole, kus vaimuliku hariduse asemel anti mõne teise valkonna teadmisi(õigus, arst). Kirjaoskus muutus tähtsamaks ja seetõttu hakati linnades asutama põhikoole, kus käsitööliste ja kaupmeeste pojad said alghariduse, ja ametikoole ehk abaskusekoole, kus põhitähelepanu pöörati kaubanduses tarvilikele arvutamisele ja raamatupidamisele. Osa õppetööst tooimus ka emakeeles. XIXIII sajandil arenes mitmes läeurp linnaskoolist ülikool. Täpset algust ei teata, kuna arenemine võttis aega. Ülikoolid olid olemuselt õppejõudude ja üliõpilaste ametiühendused nind korraldatud gildide ja tsunfide eeskujul. Õppejõud(magister, professor, doktor) täitsid meistri ülesandeid.
6. Selgitage E-mõistete rakendamist võrdluses ME-mõistete rakendamisega. Kuigi ME-omadused „vastutavad“ e-omaduse eksisteerimise eest, ei leidu ME-tunnuseid, mis toimiks e-mõiste rakenduse tingimustena. Ei ole piisavaid tingimusi (ME-tunnuseid), mille esinemine tagaks vastuvaidlematult teatava e-mõiste rakendamise. E-mõisted on tingimustest (reeglitest) valitsetud ainult negatiivsel viisil. E-mõisted erinevad mõistetest (nt „ruut“), mida rakendatakse vastavalt tarvilikele ja piisavatele tingimustele. Iga ruut on ruut samade tingimuste tõttu: neli võrdset külge ja neli täisnurka. E-mõistetega on asi teisiti. Üks asi on „graatsiline“ nende tunnuste tõttu, teine asi aga mingite nonde tunnuste tõttu. Pole piisavaid tingimusi (ME-tunnuseid), mille leidumine õigustaks e-mõiste rakendamist. E-mõistete rakendus sõltub ME-tunnustest – st tunnustest, mis on nähtavad, kuuldavad või mingil muul moel äratuntavad ilma maitse rakenduseta
Õimu artikkel+ ptk 5 Häkkise õpikust) Euroopa keeleteaduse aluseks on antiikfolsoofide keelealased arutlused. Platoni määratluste alusel arenesid hiljem traditsioonilise lauseõpetuse mõisted alus (subjekt) ja öeldis (predikaat). Traditsioonilise grammatikateooria tähtsaimaks loojaks peetakse Aristotelest (384- 332 e.m.a), kes liigitas ka muud lause osad, pannes sellega aluse ühelt poolt vormiõpetuses tarvilikule sõnaliikide klassifikatsioonile, teiselt poolt lauseõpetuses tarvilikele lauseliikmete kategooriatele. eraldi teadusalaks arenes grammatikate koostamine Aleksandria koolkonnas. Antiikajal kirjutati esimesed grammatikad ja süntaksid, milles rakendatud kirjelduspõhimõtted on säilinud peajoontes muutumatult tänasteski traditsioonilistes grammatikates. india keeleteaduse tuntuim saavutus on Panini-nimelise grammatiku koostatud sanskriti keele grammatika, mis on hilisemaile indoeuroopa keelte uurijaile tõeluseiks aardeks.
annaabi.ee 
