või tuleb väga huvitav pakkumine, siis on võimalik töölt ära minna. Mõnu maksimeerimine ei pruugi olla konkreetne rahaline vahend, vaid ka vabadus. Sellega seotult on ta Skype-is töötamise kogemuse järgi teatud töötajatele väga oluline paindlik tööaeg, sh ka tööle jõudmise aeg. Ei taheta täpselt kell 9:00 tööle jõuda, vaid soovitakse vahemikku, millal võib kontorisse ilmuda ning siis tehakse oma töö ära. Edukad on Riina kogemusel need inimesed, kes pole ainult targutajad ja nö raamatutargad. Oluline on, et proovitakse asju ning kui ebaõnnestutakse, siis tõustakse uuesti üles ning proovitakse uuesti. Huvitav oli ka tõdemus, et enamasti on hea suhtumisega inimestel ka paremad oskused. Parem suhtumine tavaliselt võimaldab paremini õppida. Väidetavalt see on isegi hariduse küsimus. Arengu jaoks on väga oluline ka kaastöötajate tagasiside. Peab võtma aega ja viitsimist teistele inimestele tagasiside anda
Kirjandus Pühakute elulood (sisult sarnased, rahvakirjad) Armastatud olid lugulaulud, kangelaseeposed, mis rääkisid rahva parema osa vägitegudest. Peategelane oli valmis riskima (vaenlased, lohed, koletised) ,,Rolandi laul''- vanim prantsuse eepos. On ühe poeedi looming, mis põhineb muinasprantsuse luulepärimusel. Augustinus- kristlik kirjanik Usku ei saa seletada, põhjendada Markuse ja Aureliuse monoloog Keskajal olid filosoofid mõttetud targutajad. ,,Austa seda, mida põletasid. Põleta seda, mida austasid.'' Kirjalik kultuur- ladina keel Rooma piiskop- tähtsaim võimu esindaja Kloostrites õpiti grammatikat(õigekiri), dialektikat(mõtlemist), retroorikat(kõneoskust)- algharidus. Hiljem- aritmeetikat(arvutamine), geomeetriat, astronoomiat, muusikat. Linnas olid kitsad elutingimused. Privaatsus oli staatuse tunnus (kui sul oli voodi, siis olid ilmselgelt rikas) Elati keldri- või pööningukorrustel.
Niisugused olid vanad pärslased: haruldane rahvas, kelle seas voorusi õpetati nii nagu meil teadusi, rahvas, kes nii hõlpsalt alistas Aasia. Niisugused olid sküüdid, kelle kohta meieni on säilinud nii võimsaid ülistusi ja niisugused olid ka germaanlased. Mitte rumalusest ei eelistanud nad vaimutreeningule muid tegevusi. Nad teadsid väga hästi, et teistel maadel saadavad jõudeinimesed oma elu mööda, vaieldes ülima hüve ning pahe ja vooruse üle, ja et upsakad targutajad, ülistades kõige kaunisõnalisemalt iseennast, panevad kõik teised rahvad ühte patta, nimetades neid üleolevalt barbariteks; aga nad uurisid nende kombeid ja õppisid põlgama nende õpetust. Aga hüppame üle ruumilise ja ajalise vahemaa ning vaatame, mis on toimunud meie maal ja meie silma all; ja pole midagi, mille poolest me võiks pidada end vooruslikumaks või meie kombeid paremaks. Nõnda on luksus, kõlvatus ja orjus olnud alati karistuseks
normide nö. etnograafilist relatiivsust. Seda ei saaks eitada ka Sokrates. Soovides siiski põhjendada absoluutsete normide võimalust, apelleerib ta mitte kogemusele, vaid mõistustunnetusele. Sokratese ja sofistide vahelise vastasseisu juures ilmnev “ajaloo iroonia” on selles, et faktiliselt mõistetakse Sokrates surma kui sofist. Avalikkuse silmis olid nad – nii Sokrates kui ka sofistid – ühed targutajad kõik, kes oma targutamistega paistsid muutvat suhtelisteks need tavad ja väärtused, mis olid reguleerinud ühiskonnaelu igiammusest ajast. Et nende arutluste eesmärk oli kummalgi juhul vastandlik – sofistid püüdsid näidata seda, et traditsiooniliste normide kehtivus on relatiivne, Sokrates vastupidi tahtis oma dialektikaga jõuda selleni, et selgitada välja absoluutsed normid – oli juba selline “pisiasi”, mis avalikule arvamusele silma ei hakanud.
viisil ei erine nende elu ega nende elamu põrmugi saare kalurite ja tööliste omist. Varria inimesed ei saa kuidagi inimesiks, ei isikutena ega sotsiaalsete tüüpidena. Neil puuduvad vähemadki individuaalsed jooned. Nad kõik, nii naised kui mehed, nii noored kui raugatudid surisängis on ühteviisi jõhkrad erootikud. Nad kõik on -- ma ei saa jätta tarvitamata ühe Gailiti kaasaeglase tabavat võrdlust -- nagu kassid märtsikuu ööl. Nad kõik on kroonilised targutajad. Olgu naisest, elust või euroopa kultuurist -- nad võivad filosofeerida lehekülgede viisi, ilma et miski pääle jutumärkide eraldaks nende targutusi autori omist. Pole sääl mingit vahet ei "ilmavaates", ei stiilis. Olgu ta Toomas Moor, Joonas Jorgen, kapten Rood või pidalitõbine Naatan Lorge, "kes enam millegiks kõlbulik ei olnud, sest ta mädanevad lihased rippusid ihul kui rebitud närtsud" -- kõigil on suus vaid August Gailiti sõnad.
annaabi.ee 
