Arenenud Euroopa riikides tunnustatakse arhitektuuri kui üht kultuuri ja elukeskkonna osa. Arhitektuur on üks olulisemaid inimese elukeskkonna kujundajaid nii kultuuris kui ka majanduslikus mõttes. Arhitektuure liigitatakse kolmeks - sakraalarhitektuuriks (templid, kirikud, kabelid), profaanarhitektuuriks (loss, kindlus, elamud, avalikud hooned), maastikuarhitektuuriks (aed, park). Eestis algab arhitektuuri ajalugu püstkoja, kivi- ja tarandkalmetega, jätkub kindlustatud asulate ja linnustega ning Eesti kõige omapärasema ja sajandeid püsinud arhitektuurinähtusega rehielamuga. Kogu eesti arhitektuur on aegade jooksul tegelikult korduvalt hävitatud ja uuesti ehitatud. Professionaalne arhitektuur kujunes meil alles 20 sajandi alguses. Tänapäeva arhitektuurile on omane uue kiire omaksvõtt ja paindlikkus, vahest võib see lõppeda rahvusvahelise arhitektuuri suurkujude kopeerimisega või moevõtete
Need vähesed paigad ei kajasta siiski pronksiaja asustuse levikut Ida-Virumaal. Küllap liikus siin tollal inimesi laiemaltki. Sellele võiksid osutada arvukad juhuleidudena saadud hilised kivikirved endiste Vaivara, Lüganuse, Jõhvi ja Iisaku kihelkondade piirest.Haruldane on reljeefsete kaunistustega pronkskirves Pimestikult, mis kuulub I a. tuh. esimesse poolde e.Kr. Rauaaja alguses saavutasid laialdase leviku kivikirstkalmed, mis vanemal rauaajal asendusid tarandkalmetega. Ida-Virus leidub kivikirstkalmeid kitsa vööndina Soome lahe rannikul piki klindiserva, tarandkalmeid aga juba hoopis laiemalt, sh. ka Jõhvi kõrgustiku alalt - Türsamäe, Aa, Kohtla-Järve, Peeri, Edise, Toila, Sõtke, Utria. Kalmeid on leitud ka Purtse jõe piirkonas. Omapärane kalmerühm paiknes Vaivara lähedal, klindi all liivasel kaldaribal, kus 1880. aastatel kaevati läbi 18 kivivaret, millest ühes oli paeplaatidest kirst. Leiti nii põletus- kui
pärslastega Maratoni lahingut lõid, hakkas Eestisse jõudma esimesi raudesemeid. *Raua veelgi ulatuslikum levik toimus I aastatuhande esimesel poolel, mida nim rooma rauaajaks, sest see langes kokku Rooma impeeriumi sünni,hiilguse ja langusajaga, mil Rooma kiirgas oma kultuurimõjusid isegi Lääne-mere ida-ja põhjakallastele. *Võimalik,et esimene meister tuli Skandinaaviast. Vähemalt on sealt pärit sõna raud ise. *Arheoloogile seostub rooma rauaaeg eeskätt tarandkalmetega, mis just sel perioodil selgelt ja võimsalt välja kujunesid, mood esmakordselt ajaloos nähtuse, mida võib pidada puhtalt eestipäraseks. *Rooma ajaloolane Tacitus nimetas põhjarahvaste kõrval rahvast nimega aesti. Ta motles selle all lõunapoolseid baltlasi. Ka kõneleb ta fennidest , kelle all tuleb mõista mitte soolmasi, vaid laplasi. *Merevaigu peamised leiukohad asuvad Leedu ja Ida-Peisimaa rannikul, kuid
Seega olid üheaegselt kasutusel mitmed erinevad kalmetüübid, nagu on täheldatav ka mitmetel muudel perioodidel ning maadel. Samas võib üsna kindlalt oletada, et kalmevormidde variantiderikkus ei tähenda erinevat ideoloogiat. Eelrooma rauaaegsetest kalmetest on kõige problemaatilisemad nn varased tarandkalmed, mille kas üheks alaliigiks või lausa eraldi kalmevormiks tuleb pidada väikeste tarandikega kalmeid. Samuti on polemiseeritav eelpoolnimetatud kalmete seos rooma rauaaegsete tarandkalmetega. Kuigi eelrooma rauaaegsed nelinurksete piiretega kalmed "avastati" alles 1970. aastatel (suur osa neist oli küll varem kaevatud, kuid teisiti dateeritud), on nende 14 Tõugu kalmed Põhja-Eestis tüpoloogia ja dateeringute kohta esitatud kogati pea vastandlikke arvamusi. Põhiliselt on taoliste kalmetega üldistavamas plaanis tegelenud Vello Lõugas, Valter Lang ja viimasel ajal ka Marika Mägi.
Peagi kujunes põlluharimisest peamine elatusallikas, karjakasvatuse tähtsus taandus. Uute põldude tekkides tihenes ka asustus. Alguse sai käsitöö hoogne areng, eriti tänu siiakanti jõudnud suurtele pronksikogustele. Tehti sõlgi, sõrmuseid, käe-ja kaelavõrusid, ripatseid jne. Kaubeldi lõunapoolsete hõimudega, tõenäoliselt oli tähtsaim siinne kaup karusnahk, võimalik, et ka vili. Kivikirstkalmed asendusid tarandkalmetega, millesse maeti kuni 20 inimese põletatud jäänused. Aastal 98 pKr mainis Rooma ajaloolane Tacitus esimest korda "aestide" hõimu. EESTI I AASTATUHANDE II POOLEL Olulisim märksõna, mis seda perioodi iseloomustab, on linnuste rajamine. See tähendab, et Eesti aladel olid olud muutunud rahututeks ja inimesed pidid oma elu ning varanduse hoidmiseks rajama hästi- kindlustatud punkte. Kokku on Eestis ligi 120 muinaslinnust. Linnuse rajamisel oli tähtsaim õige asupaiga valik
annaabi.ee 
