Jaan Kaplinski on öelnud: "Emalt olen saand filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu olen seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadund isa mälestusega." "Tammiku talu Pindis oli aga üpris eriline paik ja temal on mu elus suur tähendus.[...] Tammiku pööning, ait ja raamatukapp avasid minule päris ukse teistsugusesse, alernatiivsesse maailma, kuhu ma kadusin päevadeks ja nädalateks, terveks suveks. [...] Nii Eostes vanatädi juures, Räpinas kui Tammikul rääkisin peamiselt võru keelt, mille niimoodi päris korralikult selgeks sain." Luule Kaplinski esimene luulekogu ,,Jäljed allikal" ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule. 1967 avaldatud ,,Tolmust ja värvidest" on seevastu Kaplinski mõjukas ja läbimurdeline teos, mis sisaldab tuntud luuletusi (,,Vercingetorix ütles", ,,Me
vajadused. Tammik, nüüdne Tahkuranna vallavanem, alustas sponsorite otsinguid tuttavate seast. Saatis firmadele sadakond kirja. Võttis kakssada telefonikõnet. Tulemus: ümmargune null. «Selline tühi töö,» nendib Tammik. Peale Jõulu klubi andis Veerpalule sportimiseks pisut raha ka Pärnu maavalitsus, AS Fiiber aitas rahastada laagrites käike ja pakkus tasuta varustust. Ometi tuli rahast ikka ja jälle puudu, mäletab Tammik. Esimesed sponsorid, nagu näiteks Tootsi Turvas, õnnestus Tammikul hankida alles 1994. aastal. Kuid veel enne, kui hankida toetajaid, tuli Tammikul päästa Veerpalu Vene kroonu haardest. Selleks esitas ta 1990. aastal taotluse, et tema hoolealune suunataks Pärnu maakonna tööteenistusse Jõulu klubisse. Taotlus sai rahuldatud ning Jõulu klubi maksis iga kuu Pärnu sõjakomissariaadile tööjõu kasutamise eest 50 rubla. Selleks ajaks oli Veerpalu juba paljulubav spordimees, kelle vastu ilmutas huvi ka Eesti koondis. Seda enam, et 1990.-1991
Käis seda kruusateed palja jalu. Palja jalu elas tegelikult terve suve. Ta esimene liigutus Tammikult jõudes oli võtta kingad jalast ja ta ei pannud neid nädalate kaupa jalga. Talle tähendas vabadus võimalust olla palja jalu. Õhtul jalgu tingimata ei pidand pesema aitas sellest, kui neid hõõruda märjas rohus. Üldiselt magasid Arega enamasti heinalakas ja vestlesid. Ka see oli üks suveelu võludest. Teda hoiti Tammikul nagu oma poega, isegi rohkem, sest suurematest töödest (näiteks küla karjas käimine, mida tegid pered kordamööda) teda säästeti. Sai veeta nii palju aega raamatutega, kui tahtis, vahepeal meisterdas ka kuuris töötoas midagi, vaatas vaikides, kuidas Are meisterdab või hulkus lähedal metsas. Mingis mõttes oli Tammiku peaaegu tema teine kodu, isegi enam, sest kaht tuba Ülikooli tänaval ei saanud ta kuidagi koduks pidada. Nii oli juba
ideede maski all asuda rahvast hävitama, tapma ja riisuma, vaid peavad töötama kooskõlas riigi ülesehitamisel, samuti nagu selle lipu 7-päikesevärvi on kooskõlas üksteisega. Praegune (1934) lipp ei ütlevat rahvale midagi, vaid tuletavat meelde õudset orjaaega.[7] Selle harmoonilise lipu all ja hinge ülendava hümnide-hümni helide saatel kogu eesti rahvas ja ta sugu, erinevate klassidega, on üksteisele vennad ja õed ning on üks pere, samuti annavad Taara tammikul Kalevi tütardena ja poegadena teineteisele kätt. Lipu värvidel olid järgmised tähendused: Kommunism punane Sotsialism punakas-kollane Fasism kollane Demokratism roheline Inimkonna Religioon helesinine Rahvusriiklus sinine Isamaalsus lilla Rahvakirjanik ise oli valmis selle eest võitlema uues Riigikogus.[8] 4. juunil 1934 tähistati üle Eesti pidulikult esimese sinimustvalge lipu 50. aastapäeva. Pärast
Kaasus 4 (koost. M. Mikiver) Ringkonnaprokurör Martin Tammik on olnud prokuröriteenistuses alates 02.05.1991. Pärast seda, kui Tammik viidi 2015. aastal üle korterivargustega tegelevasse gruppi, on mitmed kolleegid muutunud Tammiku töö suhtes kriitiliseks. Ringkonnaprokuröri tööülesandeks on igapäevane ja vahetu koostöö menetlusasutustega, menetlejate koolitamine ja nõustamine. Tammikul tuli ka planeerida ja tagada jälitustegevusi. Kolleegid hindavad Tammiku koostöö- ja suhtlemisoskust sedavõrd ebapiisavaks, et pöörduvad 10.11.2016 kirjaga Riigiprokuratuuri. Kirjas osutatakse ka puudustele kohtueelse menetluse juhtimises. Näitena tuuakse välja, et prokurör on koostanud kriminaalasjades vahistamise tähtaja pikendamise taotlusi ebakorrektselt. Ta on venitanud jälitustegevuseks loa taotlemisega, jätnud esitamata õigusabi taotlusi teistele riikidele
annaabi.ee 
