Osa asurkondadest rändab: suveks lagetundrasse ja talveks metsatundrasse. JALAD pikk kere ja kael, jalad suhteliselt lühikesed. eriti lühikeste jalgadega põhjapõdrad elavad teravmägedel. Põhjapõdra keskmiste varvaste sõrad on suured, laiad ja kühvlina kõverdunud. kaks sõrga koos moodustavad nagu suure lusika, millega on hea lund kraapida. Teravmägede põhjapõdrad Põhjapõdra sõrg KARVASTIK Põhjapõdra talvekarvastik on pikk, eriti kaelal. Jäme karvasüdamik on täidetud õhuga, seetõttu on ta väga kerge ja soe. Jalgu katavad lühikesed tugevad karvad. Suvekarvastik on hoopis lühem ja pehmem, ühetooniliselt hele või hallikaspruun. Talvekarvastik on muutlikum: tumedast kuni peaaegu valgeni, tihti heledate ja tumedate laikudega kirju. Vasikad on ühetooniliselt pruunid või hallikaspruunid. ainult LõunaSiberis leidub neil piki selga suuri heledaid tähne.
Tutvustuseks Polaarrebane on väga hästi kohastunud eluks Arktika karmis kliimas. Tema tihe karvastik on talvel lumivalge, mistõttu muutub ta keset lumiseid lagendikke enamikule oma ohvritest märkamatuks. Kui päevad üha lühemaks muutuvad, tiheneb polaarrebase karvastik ning muudab järk-järgult oma värvust. Lühike hallikaspruuni värvusega karvastik muutub sabast alates kõigepealt halliks, hiljem talve saabudes aga lumivalgeks. Mõnedel loomadel on hallikassinise värvusega pikk talvekarvastik (nn sinirebased). Eluviis Jäärebase poolt asustavad alad kuuluvad meie planeedi kõige ebakülalislahkemate territooriumide hulka. Karmil ja väga külmal arktilisel talvel elab rebane peaaegu täielikus pimeduses. Suvel elutseb polaarrebane õõnsustes või urgudes, mida ta küngaste jalamile, järskudele mere-või jõekallastesse kaevab. Talvel kaevab ta sügavasse lumme omavahel ühendatud keeruliste käikude süsteemi, kus elab sageli koos mitu perekondlikku seltsingut. Kõige
HOBUNE Hobustel on pikad peened jalad ja sale keha, mis võimaldab neil kiiresti liikuda. Hobused magavad püsti seistes. Hobune on taimtoiduline loom ja tänu oma pikale kaelale saab ta hästi maast rohtu kätte. Hobuse peamiseks toiduks on rohi, hein, põhk või söödajuurvili. Hobusele tuleb anda ka soola. Hobuse hammaste järgi saab määrata ka tema vanust, vanal hobusel on hambad juba kulunud. Hobune on veoloom, ta on abiks põllutöödel ja temaga saab ka ratsutada. Emast hobust nimetatakse mära ja isast hobust täkk. Hobuse poeg on varss. Hobused võivad olla valged, mustad, hallid, pruunid, kollased või kirjud. Koduhobused elavad peamiselt tallis. Päeval lastakse nad õue aedikusse või karjamaale jooksma ja õhtul tagasi talli. Metsikud hobused elavad looduses karjana, nende elupaigaks on Aasia stepid ja poolkõrbed. Jääkülmi talvi võimaldab neil üle elada pikk ja paks talvekarvastik. METSIK HOBUNE ...
Põhjapõder Välimus Põhjapõtradel on pikk pruunikas-hall talvekarvastik, mis katab tervet keha peale jalgade, seal on ka karvastik , aga lühem ja tugevam. Pea umber valge karvastik. Suvekarvastik on tal lühem ja ühetooniline (tavaliselt tumepruun ). Kaug-Põhjas elavad heledama karvaga põhjapõdrad kui metsades, kus elavad tumeda karvaga põhjapõdrad. Tal on pikk kere ja kael ning sarved, mis on väljaarenenud nii emastel, kui ka isastel. Sarved on pikad, algul taha, siis ette koondatud. Tüvepikkus on 200-220 cm. Õlakõrgus 110-140 cm. Mass on 100-220 kg.
loom. · Valgejänes on halljänesest pisut väiksem ja kergem, kõrvad on lühemad ja käpad laiemad kui halljänesel. Halljänes Valgejänes PÕHIANDMED: Suurus. Keha pikkus: 48-68 cm. Saba pikkus: 3,5-10 cm. Kaal: 2,5-5 kg. Valgejänese karv... · Talvekarvastik: Hästi tihe, eriti kõrvalestadel. Selle valge värvus tagab loomale lumega kaetud aladel hea maskeeringu. · Suvekarvastik: Valgejänese karvastik on suvel hõredam ning pruunikashalli või roostepruuni värvusega. Toitumine · Valgejänes on rangelt taimetoiduline, tema toiduks on rohttaimed (eelistatult kõrrelised ja liblikõielised), paju, kase, haavaoksad ja võrsed ning koor
Tutvustuseks Polaarrebane on väga hästi kohastunud eluks Arktika karmis kliimas. Tema tihe karvastik on talvel lumivalge, mistõttu muutub ta keset lumiseid lagendikke enamikule oma ohvritest märkamatuks. Kui päevad üha lühemaks muutuvad, tiheneb polaarrebase karvastik ning muudab järk-järgult oma värvust. Lühike hallikaspruuni värvusega karvastik muutub sabast alates kõigepealt halliks, hiljem talve saabudes aga lumivalgeks. Mõnedel loomadel on hallikassinise värvusega pikk talvekarvastik (nn sinirebased). Eluviis Suvel elutseb polaarrebane õõnsustes või urgudes, mida ta küngaste jalamile, järskudele mere-või jõekallastesse kaevab. Talvel kaevab ta sügavasse lumme omavahel ühendatud keeruliste käikude süsteemi, kus elab sageli koos mitu perekondlikku seltsingut. Kõige tüüpilisemad polaarrebaste elualad on künklikud lagetundrad. Et niisuguseid paiku on tundras vähe, kasutavad rebased urgusid aastast aastasse, koguni tuhandeid aastaid
50cm pikk, ta kaalub kuni 9kg. Eestis on rebane tavaline loom. Elupaigaks eelistab ta väikesi kultuurmaastikus asuvaid metsi. Ta kraabib endale uru või kohendab sobivaks mõne mahajäetud mägraurustiku. Jahile läheb rebane pimedikus, ta toitub peamiselt närilistest, kuid murrab ka teisi väikesi loomi. Rebane on taiplik, tal on erakordselt hea kuulmine ja haistmine : näit. hiire piiksumist kuuleb ta 300m kauguselt ja lummepeitunud tedreparve haistab 40m kauguselt. Et rebase talvekarvastik on väga kohev ja tihe, hinnatakse teda karusloomana. HUNT : Põhjapoolkeral elutsev koerlane, kelle levila ulatub tundratest poolkõrbeteni. Hunt on 110 160cm pikk, 85cm kõrge ning kaalub kuni 78kg. Ta on tugev kiskja ja suudab saaki kaua jälitada, sest on vastupidav jooksja. Ta võib korraga ära süüa 10kg liha, aga võib ka kümmekond päeva järjest nälgida. Hundid peavad jahti organiseerunud karjana(igaühel on selles oma ülesanne)
METSKITS. Metskits on Eestis arvukalt esinev sõraline .Nii kehaehituse kui ka liikumise ilu poolest graatsilisemaks loomaks. Metskitse keha on sihvakas, jalad peened ja pikad, kael üsna pikk ja sale. Pea kolmnurkse kujuga. Täiskasvanud isendite tüve pikkus on 125 sm, õlakõrgus 75...90 sm , kehakaal 24... 38 kg. Saba on 2...3 sm pikkune ning pole märgatav. Kõrvad on suhtelised suured ja laiad, pikkus kuni 15cm. Isaloomad kannavad sarvi suurema osa aastas. Talvekarvastik on, hallikaspruuni tooniga. Pealiskarvad 5...6cm pikad, jämedad ja murduvad kergesti, sest nad on õhuga täidetud. Õõneskarv aitab säilitada kehasoojust. Peas domineerib halle värvu. Tallede karvkate on esimestel elukuudel kollakaspunane rohkete valgete täppide ja laikudega. Sügisene karvavahetus algab septembris ja lõpeb detsembris kevadine toimub peamiselt mai-juunikuu jooksul. Sarvede mahaajamine algab tavaliselt oktoobris ja kestab novembri-detsembrini.
Kõigest üksikutesse kohtadesse Kesk-Aasias, Kasahstanis ja Siberis jäi ta pidama. Välimus Kähriku tüvepikkus on 5580 cm, sabapikkus 1526 cm, kondülobasaalpikkus ligikaudu 11 cm. Isendid kaaluvad 510 kg. Nende eluiga tehistingimustes võib ulatuda 11 aastani, looduslikult küll enamasti 34 aastat. Kährik on jässaka kehaehituse, masajate jalgade, lühikese saba, väheldase terava koonu ja teravatipuliste kõrvadega keskmise suurusega loom. Tema talvekarvastik on erakordselt pikk ja tihe, kuid karm. Üldtoonilt on karvastik musta kirmega määrdunudhallikaspruun. Näol on silmatorkav maskisarnane muster, mis meenutab pesukaru. Pea külgedel on põskhabe. Eluviis Tavaliselt elab kährik urus. Ta võib selle ise kaapida, aga võib üle võtta ka mägra või rebase tühja uru. Kuid ta võib elada ka kaljulõhedes, juurtealustes tühemikes, vanades punkrites ja kaevikutes, aga rabas turbaaunades ja maharaiutud võsa hunnikutes
sentimeetrit ning saba pikkus koguni 100 sentimeetrit. Tema kaal on tavaliselt 25-75 kilogrammi vahel. See kiskja elutseb Aasia mägistes osades, nagu Altai mägedes Venemaal ning Mongoolias. Teda võib ka 2 märgata paaril rohumaal. Irbis asustab Himaalaja mäestiku kõrgustes asuvaid metsi ja metsapiirist ülespoole jäävaid alasid. Oma uruks valib ta koopa või kaljulõhe. Irbise iseloomulikud omadused on talvekarvastik, mis on suvekarvastikust heledam, pea, käpad ja tagajalad. Tema tagajalad on hästi jämedad ning võimaldavad saaki rünnates sooritada pikki hüppeid. Irbis on tavalisest leopardist veidi väiksem, ent tänu oma tihedale ja pikale karvale näeb ta võimsam välja. Teiste kaslaste sugukonna liikmetega võrreldes on irbisel hästi pikk saba. Tihe, kauni värvusega karvastik kaitseb irbist palava suvepäikese kiirte ning pakase ja lumesaju eest. Irbise käppadel paiknevad tihedast karvast
Lähisugulane on Ameerikas elutsev tundrajänes. Esinemine Arktikas ja parasvöötme põhjapoolsetes osades. Alpides elutseb väiksemakasvulisem alamliik L. t. varronis. Kaitse Valgejänes pole hetkel ohustatud. Tema keskkond külmas kliimas on aga väga spetsiifiline, seetõttu tekitavad üha intevsiivsem Arktika ärakasutamine ning sealsete piirkondade reostus muret. Valgejänese iseloomulikud omadused Talvekarvastik: Hästi tihe, eriti kõrvalestadel. Sele valge värvus tagab loomale lumega kaetud aladel hea maskeeringu. Suvekarvastik: Valgejänese karvastik on suvel hõredam ning pruunikashalli või roostepruuni värvusega. Käpad: Jalad on sageli karvased. Karvastik kaitseb külma eest ning tagab kindlama sammu lumel ja jääl. Kõrvad: Valgejänese kõrvad on üpris lühkesed, mis hoiab ära soojuskao. California kõrbetes elutsev california jänes on aga väga pikkade kõrvadega, mis tagavad
Ema käest õpivad nad teisi jahipidamiseks vajalikke nippe. Tiigrikutsikad ajavad tihti üksteist taga ning peavad omavahelisi võitlusi, mis neid samuti jahipidamiseks treenida aitavad. Umbes aastavanuselt suudavad pojad juba iseseisvalt jahti pidada, kahe aastaselt on nad võimelised suuremat saaki küttima. Noored saavad iseseisvaks alles 3-5 aasta vanuselt, mil nad endale oma isikliku territooriumi otsivad. 5.ERIKOHASTUMUS Amuuri tiigri talvekarvastik on erinevalt punakasoranzist suvekarvastikust kollaka värvusega. Heleda karva toon meenutab lumega kaetud taiga värvi. Kuna Amuuri tiiger peab elama kohtades, kus temperatuur langeb -45° C, on ta karv pikem ja tihedam kui neil tiigritel, kes elavad soojades piirkondades. Amuuri tiiger on ainus tiiger, kelle kõhul, külgedel ning kubemepiirkonnas on viie sentimeetri paksune rasvakiht, mis teda jäise tuule ja äärmiselt madalate temperatuuride eest kaitseb. 6
suurendab toetuspinda. Sarved on väga suured ja neid kannavad nii isased kui ka emased. Sellepoolest erineb põhjapõder teistest hirvlastest, kellel emased on sarvedeta. Sarve tüvi on pikk, algul taha, siis ette kooldunud. Sarve tipus on väike lame vertikaalselt asetsev kühvel ning sellel lühikesed üles ja taha suunatud harud. Silmaharu on suur ja tavaliselt vertikaalse, lühikeste harudega kühvliga. Sarved on väga varieeruvad, mõnel nõrgalt arenenud. Talvekarvastik on neil pikk, eriti kaelal, kus moodustab allarippuv ,,habe". Jäme karvasüdamik on õhuga täidetud. Sellepärast on karv väga kerge ja hõlpsasti murduv, kuid põhjapõdra karvastik on ka väga soe. Jalgu katavad lühikesed tugevad karvad. Põhjapõdra suvekarvastik on hoopis lühem ja pehmem, ühetooniliselt kohvipruun vöi hallikaspruun. Kaela küljed ja ,,habe" on heledad. Talvekarvastik on varueeruvam: võrdlemisi tumedast kuni peaaegu valgeni, tihti küllaltki kirju,heledate
annaabi.ee 
