Kirjakeel hakkas välja kujunema 19. sajandi lõpul. Ühtse standardiseeritud kirjakeeleni jõuti 1920. aastail. Udmurdi Vabariigi ametlikeks keelteks on udmurdi ja vene keel. Lisaks maakoolidele õpetatakse udmurdi keelt õppeainena nüüd ka osades linnakoolides. Udmurdikeelseid raadio- ja telesaateid on paar tundi päevas, peamiselt uudised. Udmurdikeelse trükiajakirjanduse tiraazid on nõukogude ajaga võrreldes langenud. 19. sajandil olid udmurdid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. 1930. aastate II poolel sai Udmurtiast tööstuspiirkond, selle kuulsaimad saavutused on Kalasnikovi automaadid ning sõiduautod ja mootorrattad IZ. Udmurdid jäid oma põlisel asualal vähemusse. Udmurdi keel tõrjuti avalikust elust kõrvale ja linnades seda hilisel nõukogudeajal eriti kuulda ei olnud, sest sotsiaalne keskkond oli vaenulik. Juba 1988 asutati Izevskis Udmurdi klubi, millest hiljem kasvas välja kultuuriühing Demen. Sügisel
oma vabariik (42 100 km²) Arvukus 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal kokku umbes 636 906 udmurti. 1989. aasta rahvaloenduse andmeil oli neid Vene NFSV territooriumil 714 833. Udmurtide positsioonid on paremad maapiirkondades. Kümned tuhanded udmurdid elavad oma vabariigi naabruses, Kirovi ja Permi oblastis, Baškiirias, Tatarstanis ja Marimaal. Ajalugu 19. sajandil olid udmurdid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. Udmurdi haritlaskond, kirjakeel ja professionaalne kultuur sündisid 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul Elatusalad Peamine traditsiooniline elatusala on maaviljelus, loomakasvatus oli sekundaarne, kuid nõukogude perioodil selle tähtsus kasvas. Tegeletakse ka jahinduse, kalanduse ja mesindusega, 20. sajandi II poolest on paljud udmurdid leidnud rakendust tööstuses ning teistel moodsatel elualadel. Usund
koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joskar-Ola 5.12.12 8 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 732 774 mari. (ainult 43% marisid elab Mari vabariigis) Mari Vabariigis on kolm ametlikku keelt - niidumari, mäemari ja vene keel. 19. sajandil olid marid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hakkasid Ilminski süsteemi raames tekkima mari kirjakeeled, sündis mari haritlaskond ning rahvuslik mõte. 5.12.12 9 Eesti Mari Selts sündis 1990. aastal. See tekkis sellest, et inimesi lähendasid isiklikud sidemed, mari keeles ik pu, ik vür üks puu, üks veri.
koosseisus oma vabariik (Mari El, 23 200 km²), mille pealinn on Joskar-Ola 16.10.13 8 2002. aasta rahvaloenduse andmetel elas Venemaal 732 774 mari. (ainult 43% marisid elab Mari vabariigis) Mari Vabariigis on kolm ametlikku keelt - niidumari, mäemari ja vene keel. 19. sajandil olid marid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul hakkasid Ilminski süsteemi raames tekkima mari kirjakeeled, sündis mari haritlaskond ning rahvuslik mõte. 16.10.13 9 Eesti Mari Selts sündis 1990. aastal. See tekkis sellest, et inimesi lähendasid isiklikud sidemed, mari keeles ik pu, ik vür üks puu, üks veri.
tänapäeva inimese olemise võrdpildiks. Tema tuntud teosed on ka näiteks rangest ja õiglasest, venestussurvet ja ühekohut trotsivast koolmeistrist Pommerist „Pommeri aed“ (1973), „Karukell, kurvameelsuse rohi“ (1982), milles on oluline tulevikuta olemise motiiv, novell „Irdinimene“, mis kujutab ümbritsevast avaramat vaimsust ihkavat Ollimari, keda muserdavad stalinlikud pöörded Eestis. Traat kirjeldab Eesti ajaloolist saatust, ent talle on eestlased siiski talupojarahvas. Eestlus tuleb esile just kodu ja juurte kaudu, mida poliitilised tormid lahti rebida ähvardavad, kuid mis alati uuesti mulda kinnituvad. KASUTATUD ALLIKAD 1. Annus, E., Epner, L., Järv, A. [jt.]. (2001). Eesti kirjanduslugu. Tallinn: Koolibri. 2. Annus, E., Epner, L., Velsker, M. (2006). Uuem eesti kirjandus. Tallinn: Koolibri 3. Johanson, K., Orlov, M. (2012). Mats Traadi looming. [www] http://luikjatraat.synter.ee/Traat/Looming.html (09
Udmurtia käekäik on äärmiselt sarnane Marimaaga ning 1552. aastal läks Vene tsaaririigi koosseisu ka Udmurtia. Udmurtiasse rajati õigeusu kloostreid ning asutati vene talupoegi. Nagu maridelgi, oli udmurtide ristimise kõrghetk 18. sajandi algus, ent ristimine jäi pigem formaalseks ning animistlikud uskumused elasid edasi. Kui maridel tekkis oma kirjakeel ja haritlaskond 19. sajandil, siis sellel ajal olid udmurdid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas ning kusjuures vaid 8% udmurtidest kuulutas end avalikult oma traditsioonilise usu kandjaiks, suur osa ülejäänuist oli seda aga varjatult. 20. sajandi algul sündis lõpuks udmurdi haritlaskond, kirjakeel ja professionaalne kultuur. Kui maride piirkonnast ei saanud suurt tööstuspiirkonda ning enamik marisid säilitasid oma keele ning põliselanikkond säilis, siis jäid udmurdid oma põlisel asualal tugevalt vähemusse. Udmurdi keel tõrjuti avalikust elust kõrvale ja linnadest seda
Novgorodlaste sõjasalgad käisid aeg-ajalt Komimaal makse kogumas, eelkõige huvitasid neid karusnahad. 14. sajandi lõpul õnnestus Permi Stefanil sürjakomid emakeelse misjonitöö abil õigeusku pöörata. See tähendas ka nende sattumist Moskva mõju alla. 1478. aastal liideti Stefani loodud Permi piiskopkond ametlikult Moskva suurvürstiriigiga. 15. sajandi II poolel õigeusustati ja liideti Moskvaga ka permikomide asuala (Perm Veliki). 19. sajandil olid komid valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvas. Sürjakomide seas oli siiski ka vaimulikke, kaupmehi ja haritlasi, permikomid olid aga pea eranditult talupojad. 19. sajandi II poolel kerkisid esile esimesed komi rahvuslased (Georgi Lõtkin, Ivan Kuratov jt). Nad hakkasid tegelema Komimaa ajalooga, koguma ja uurima rahvaluulet ning arendama komi kirjakeelt. Tsaari-Venemaa rahvuspoliitika nende tegevust ei soosinud, komidest pidid saama venelased. 1920. aastad (põlismaistamine ehk korenizatsija) olid komi rahvuskultuuri arengu seisukohalt
(lähtudes suuresti soome eeskujus) väitis, et tuleb lähtuda rahavkeeelest endist, mitte painutada seda saksa grammatika malldie järgi. Ahrensi kirjakeel on see mida nimetatakse ,,hääldupäraseks kirjaviisiks". Pani ühesõnaga alsue nn uueks kirjaviisiks, mis sai popiks 19 sajandi teisel poolel. Eestlaste saksastumne 19 sajandi esimesel poolel oli hoopis teistugune kui see hilisem kadakasakslaste teema. Eestlased olid talupojarahvas ja selle kõrval moodustas baltisaksaühiskond omaette ruumi. Kui nüüd eestlased sellest talupojaseisusest välja said, siis olid need väga üksikud juhtumid ja said toimuma eelküige hariduse kaudu- eestkeeleset haridust oli vüimalik saada vaid algastmes. Kõik kõrgem mant oli juba saksakeelne. Liikudes saksakeelse haridusega baltisaksa ühiskond aedasi, siis ta ilmselgelt saksastus. See muster kestis edasi 19 sajandi lõpuni.
Koidula hõ oguvast patriotismitundest kantud isamaalaulud kõelesid sageli rahva võtlus- ja kannatusrohkest minevikust. Ilmus rida demokraatliku põihoiakuga Eesti ajalugu käitlevaid raamatuid ja kirjutisi ka teistelt autoritelt, süenes huvi kroonikaliste algmaterjalide vastu. Rahvusliku liikumise demokraatliku suuna esindajate pö ordumine feodalismivastases võtluses, ajaloo poole on täesti mõstetav. Seni ilma ajaloota ja ajaloolise teadlikkuseta talupojarahvas sai nü ud kuulda oma kaugemast minevikust, esivanemate kangelaslikust võtlusest rö ovvallutajate üevõmu vastu, aastasadu kestnud kannatusist ja rõujate julmast omavolist, mis mõevõra muutunud vormides veelgi edasi kestis. Pö ordumine rahva vabadusvõtluse temaatika juurde ajaloos ei olnud niisiis mingi põenemine kaasajast minevikku, vaid pü ue leida ajaloolistest südmustest tuge kaasaegsele sotsiaalsele võtlusele. (Teataval mä aral mõusid selleks ilmselt kaasa ka tsen- 441
annaabi.ee 
