Koidula suri 11. augustil 1886. Ta maeti Kroonlinna saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas. Noore Koidula vaimset arngut mõjutasid kaks erinevat kultuurikeskkonda. Hariduse sai ta saksa keeles ja nii sai talle saksa kultuur ja kirjandus omaseks. Ka luuletamist alustas Koidula saksa keeles. Ent samal ajal puutus Ta kokku eesti talupojakultuuriga, omandas isalt ja isapoolselt vanaemalt rahvapärase eesti keele, tutvus rahvajuttudega ja talupoegade eluoluga. Tartus puutus ta kokku selle aja oluliste kultuuritegelastega, tutvus Kreutzwaldi ja Jakobsoniga, oli nendega kirjavahetuses. Jakobsonilt sai ta oma kirjanikunime (1866 ja 1867 ilmusid anonüümselt kaks Koidula luulekogu, need ei levinud laialt, kuid Jakobson avaldas valiku tema luuletusi koolilugemikus ja andis tagasihoidlikule autorile varjunime Koidula). LOOMING
Koomilise sugemeid A. H. Tammsaare loomingus. Ülev-traagiline ja madal-koomiline - nende kahe polaarsuse vahel lugematuis üleminekuastmeis kõigub kirjandus. Alates jantlikust naljast, mida esimestena tutvustasid meile meie esimesed haritlased-kalendrisepad Kreutzwald ja Faehlmann, põhjalikumalt meie esimene realist - noor nalja-Vilde, on eriti koomika ajanud lopsakaid õisi meie talupojakultuuriga jutukirjanduses. Niipea kui see kirjandus hakkas saama kunstitead- likumaks, vabanedes köster-kooliõpetajate ebaalgupärasest halemeelsusest ja üle jõudes järelromantismi rahvuslikust idealismist, on see vaistlikult tunnetanud oma lopsaka sigimispõhja koomikas, millelt ta pole lahkunud tänapäevani realistlikumas, maalähedasemas harus. Kui säärane kalduvus poleks omane kõigile talupojarahvaste kirjandustele, oleks
kasutamine on lõppenud, iseloomulik on noorte samaealiste puude esinemine eakamate vahel. Puisniit: Puisniit on ökosüsteem, mida iseloomustab niidukamar ja kus kasvavad üksikult või väikeste rühmadena lehtpuud ja põõsad (liituvusega kuni 30%) ning mida metsastumise vältimiseks korrapäraselt niidetakse (Truus jt 1989). Sõna ,,puisniit" võttis kasutusele K. R. Kupffer aastal 1912. Puisniidu muud nimetused: metsaheinamaa, niidimets, niit, heinaaed. Puisniit on Eestis vanim talupojakultuuriga seotud maastikutüüp. Puisniitude liigirikkuse põhjused 1) Regulaarne ja pikka aega kestnud niitmine (muudab konkurentsisuhteid liikide vahel annab nõrgematele võimaluse). 2) Keskkonnatingimuste ruumiline ebaühtlus. Komplekskoosluses leiavad endale kasvukoha nii metsa- kui niiduliigid. 3) Liigirikkust mõjutab oluliselt mullaviljakus, mulla niiskus ja mulla happesus (pH) - Lääne-Eesti lubjarikkad piirkonnad on mitu korda liigirikkamad, kui Ida- ja Lõuna-Eesti happelised mullad. Kui
Sama toimub ka üksildase uitaja mõtisklustega. R-le ka siin teoses on tähtsad individuaalsus, vabadus, sõltumatus ja selle taga paikneb looduslikkus jällegi. Teos on jälle opositsiooniline ja sisaldab kultuurilist opositsiooni. R on üks selle idee autoreid, esiletoojaid. R on ka see, kes tõstab esile talupojakultuuri tähtsust. Sealt edasi näeme seda Saksa romantikute teostes. Oluliseks lõiguks Diecki ja Novalise romaanide son rännakud, kus tutvutakse talupojakultuuriga. R algatabki suure sektori edaspidise kunsti vallas. R-l on väljakujunenud idee, et kultuurikese asub talupojakultuuris ja see on seal vajalik. Endiselt kõlab vastu tema valgustuse loodusliku inimese tees ja kolmas seisus, mille hulgas oluline koht oli talupoegadel. Ka selles teoses jätkab R oma kasvatusteooria üle diskuteerimist ja selle arendamist. Inimestel on omadusi, mis tulevad loodusest ja ka neid, mis lähtuvad keskkonnast.
saksa surnuaiale oma poja kõrvale. 1946 toodi tema põrm Tallinna Metsakalmistule. On avaldatud arvamust, kas oli ikka õige ta oma mehe ja laste kõrvalt ära tuua. Pärnus on Koidula mälestussammas. Noore Koidula vaimset arngut mõjutasid kaks erinevat kultuurikeskkonda. Hariduse sai ta saksa keeles ja nii sai talle saksa kultuur ja kirjandus omaseks. Ka luuletamist alustas Koidula saksa keeles. Ent samal ajal puutus Ta kokku eesti talupojakultuuriga, omandas isalt ja isapoolselt vanaemalt rahvapärase eesti keele, tutvus rahvajuttudega ja talupoegade eluoluga. Tartus puutus ta kokku selle aja oluliste kultuuritegelastega, tutvus Kreutzwaldi ja Jakobsoniga, oli nendega kirjavahetuses. Jakobsonilt sai ta oma kirjanikunime (1866 ja 1867 ilmusid anonüümselt kaks Koidula luulekogu, need ei levinud laialt, kuid Jakobson avaldas valiku tema luuletusi
annaabi.ee 
