Hoolimata sellest, et see sai alguse nii kaua aega tagasi, peetakse seda tõeks ka tänapäeval, kuid teisel kujul. Vana-Kreekas põhjendati seost hariduse ja vabaduse vahel sellega, et kui sa õpid filosofeerima ning hakkad ka teistele filosoofiat õpetama, siis saad ka vabastust raskest orjatööst. Näiteks Epictetus, kes sündis Vana-Kreekas orjana. Ta hakkas filosofeerimist õppima ning seda ka edasi õpetama, seejärel ta vabastati orjatööst, mis muutis tema elu palju kergemaks. Eesti talupojadki mõistsid seda seost kui nad läksid linna õppima, et ei peaks rasket maatööd tegema. On levinud ütlus „lollidelt tulebki raha ära võtta“. Kui sul haridust pole, siis on tõenäoline, et sa ei oska rahaga targalt ümber käia ning on võimalik, et sa kaotad selle kiirelt. Targemad petavad rumalatelt raha välja. Üheks näiteks on petturid. Kergeusklikumad jäävad neid uskuma, kuid targemad on pigem skeptilised. Näiteks kui lubatakse anda miljon eurot kui kõigepealt saadad neile
lõpetades kalamarjaga. Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib. JOOGID JA JOOGIKULTUUR Jookide valik oli keskaja Euroopas vaeste ja jõukate jaoks üsna ühesugune, isiku sotsiaalset kuuluvust, tema positsiooni ühiskonnas näitas ja rõhutas joogi kvaliteet. Paikkonna geograafilisest asukohast sõltuvalt oli tähtsaim igapäevane keelekaste kas mõni teraviljast hapendatud jook, ennekõike õlu, või viinamarjavein
söömiseks pakuti.13 Pidusöökide korraldamisel püüdsid orjapidajad üksteisest üle pakkuda, mõeldes välja ikka kummalisemaid ja kallimaid roogasid. Kokakunsti tipuks peeti toidu serveerimist sellisel kujul, et sööjatest keegi aru ei saaks, mida ta parasjagu sööb. Hea koka eest maksti terve varandus. Olid koguni erilised ametimehed, kelle ülesandeks olid üllatavate roogade väljanuputamine. Vabariigi ajajärgul olid toidud olnud lihtsamad ja vaprad roomlased lehkasid nagu talupojadki tugevasti küüslaugu järele. 1. sajandil e.m.a hakkas senine lihtsus kaduma ja asemele tulid Idamaade luksust jäljendavad kombed. Ikka sagedasemaks muutus linnupraad. Eriti hinnati paabulinnu liha (varem lepiti searupskitega). Toitu hakati vürtsitama meretaguste vürtsidega. Ajuti söödi ilma mõõdutundeta. Üksikute hulgas levis komme söödud toit sealsamas välja oksendada. Selleks kõdistati kurgunibu paabulinnu sulega, mis leiti olevat
Kalaäri oli Liivimaal nii tulus, et sellega tegelesid isegi suurkaupmehed. Mõne uurija väitel muutus leib tavaliseks toiduks alles 18. sajandil. Selle ajani oli põhiline söök puder, leib polnud peatoidus, vaid ainult lisaroog ülemkihi laual. Esialgu hakati tarvitama igapäevaseks toiduks hapendatud rukkileiba, mis asendas varasema odraleiva. Liha ja kala muutusid leivakõrvaseks. Võib arvata, et keskajal sõid vaesed linnakodanikud nagu talupojadki puuduse tõttu vähemkvaliteetsest, aganarohketest tuulamata viljadest tehtud ning kliidega segatud jahust küpsetatud leib. 3. JOOGID JA JOOGIKULTUUR Keskaja olustikus aga omandasid erilise tähtsuse joovastavad joogid, mis ei pakkunud ainult lisa toidulauale, vaid ka tröösti ja joovastust. Nende abil sai rõhutada oma sotsiaalset positsiooni ja väljendada lugupidamist, ühtlasi kehtisid joogid alati maksevahendina
Usupuhastus oli religioossete loosungite all toimunud revolutsioon, mis nagu revolutsioonid ikka tõi palju hea kõrval kaasa piisavalt halba. Võib öelda, et reformatsioon oli osasüüdlane Vana-Liivimaad inimpõlv hiljem tabanud hädades. Pärast usupuhastuse võitu esindasid ülemad ja alamad - ühelt poolt ordu ja piiskopid, teiselt linnad ja vasallid - erinevaid usutunnistusi. Üksteisemõistmisele ja koostööle see muidugi käsuks ei tulnud. Tagatipuks raputati talupojadki vaimsest loidusest üles ja pandi mõtlema probleemide üle, mis olid nõnda keerulised, et otse kutsusid kasutama lihtsaid lahendusi. Mis veel hullem, 1525. aastal võitis luterlus Preisimaal. Saksa Ordu kõrgmeister läks luteri usku üle, kuulutas end Preisi hertsogiks ja sekulariseeris ordu valdused. Liivimaa Ordu jätkas küll tegevust, kuid kaotas nüüd oma ainsa kindla liitlase. Ka Taanis ning Rootsis ja tema võimu all olevas Soomes pää- ses võidule luterlus. 1530
Õpetusest: Kartuuslased käsitlevad elu patukahetsusena ja Jumala tunnistamisena üksmeeles kogu inimkonnaga. Rõhk on eraklikul elul (enamus ajast oma kongis ja mediteerivad, söövad samuti seal). Kartuuslastele iseloomulikud jooned on veel: loobumine, askees ( eluviis, mida iseloomustab meeleliste soovide ja kirgede allasurumine) , paastumine, tsölibaat, mõtisklev ja mediteeriv eluviis. Riietust: Bruno kasutas jämedakoelist riiet, mida kandsid tollased talupojadki. Tänapäeval valge rüü, valge nahkvööga. Majandus: Kuni hiliskeskajani tegid kartuuslased ise tööd äraeltamiseks tegeleti põllu- ja metsamajandusega, mõnikord ka mäekaevandusega. Hiliskeskajast toetuti ilmikvendade ja sageli palgatöölistele. Tsitsertslased - Kõrgkeskaegse ,,munkluse kriisi" tagajärel mõningate benediktlaste seas vallandanud reaktsioonidest lõi pisike grupp benediktlasi varasemast ordust lahti ja rajasid 1098. aastal Citeaux'i kloostri
annaabi.ee 
