Naiselikkuse võim E. Vilde kirjutas psühholoogilise realismi kasvu valikuid näitava romaani ;Mäeküla piimamees" 1916 aastal, kus leiavad edasiarendamist ajaloolise triloogia teemad talupoja vastuolud mõisnikuga ja talunaiste mõisnikupoolne ahistamine. Mõisnik Kremer erineb oma eelkäijatest: ta on vana, leebe, ehkki kõigist oma eesõigustest teadlik. Üks tema talupoegi, vaene Tõnu Prillup, on abiellunud noore, tolle aja kohta üsna kena väljanägemisega, naise Mariga, kes jääb mõisnikule silma, ning mõisnik pakub Tõnule vahetuskaupa. Tehing käivitab intriigi: Naise au, naise seksuaalne ärakasutamine, mille põhikonfliktiks on Mari, kelle saadab mõisniku meelevalda ta oma mees, sest Tõnu saaks
Võllamäe Päärn teeb Miinaga pulmad. Vildel õnnestus ühendada ajalugu ja kirjandus, kujutada lähimineviku tõsielulisi sündmusi ning teha seda kaasakiskuvalt. Suurem osa ajaloolisest triloogiast ilmus aastatel 19021905 ajalehtedes ning eriti ,,Mahtra sõja" mõju eesti lugejatele oli vahetult enne 1905.aasta revolutsiooni ülisuur. ,,Mäeküla piimamees" (1916) Vilde viimaseks jäänud romaanis leiavad edasiarenedamist ajaloolise triloogia teemad talupoja vastuolud mõisnikega ja talunaiste mõisnikupoolne ahistamine,kuid käsitluslaad on sootuks muutunud. Tehing kui romaani käivitav intriig. Naise au, naise seksuaalne ärakasutamine on Vilde loomingus korduvaid motiive. ,,Mäeküla piimamehe" kirjutas Vilde paguluses aastael 19141916, s.t. kauem kui ühetegi teist romaani. Stiil ja väljendusviis on hoolikalt lihvitud ning osa kriitikuid peab seda aVilde parimaks romaaniks. Näidendid. Vilde tõi draamasse linnamiljöö ja eesti haritlaste probleemid
2 Kaelaehted on kaela riputavad helmed ja metalliketid, mille juurde kuuluvad ripatsilustused. Eesti naiste möödunud sajandi enim levinud kaelaehted olid helmed. Klaashelmed (kohati ka kivihelmed) olid tavaliselt mõõduka suurusega ja sileda pinnaga, enamasti valged, sinised, rohelised, mustad, pruunid. Kaelakee on naiste pidulik kaelaehe; 18. ja 19 sajandil oli ühe või mitme ringina rinnal rippuvad hõbeketid talunaiste väga hinnalised ehted. Rõngaslülidest metallkette kanti juba 1 aastatuhandel pKr. Kaelaketi kuju on aegade jooksul vähe muutunud; Setu naiste keerd- ja pitsilised keed on kujunenud arvatavasti vene rahvakunsti mõjutusel. Kaelaraha on ehtne või jäljendatud münt naise kaelakees. Väikesi münte riputati kaelaketi külge juba 2 aastatuhande alguses pKr. 16.-17. sajandil levima hakanud suuri ehk kannaga rahasid peeti 18. ja 19 sajandil väga väärikateks eheteks. Raha
nähtavasti ka Venemaa uus käsitöökorraldus, millega ühenduses paljud tsunfikäsitöölised siirdusid linnadest tööle mõisatesse. Samal ajal hakkas mõis, kasutades edaspidigi ära kohaliku talurahva ja külameistrite käsitööoskusi, paremate töötulemuste saavutamiseks nende hulgas juurutama uusi käsitöövõtteid. Ilmekas näide on voki võrdlemisi kiire kasutuseletulek eesti talurahva hulgas 18. sajandi jooksul. Mõisa tarbeks lõnga ketramine kuulus talunaiste üldiste kohustuste hulka. Samal ajal 10 võimaldati külaküsitöölistel ametit õppida mõisakäsitööliste juures. Nii kasvas olude muutudes mõisa osa kahe käsitöötraditsiooni vahendajana. 18. sajand oli üldse linna- ja maakäsitöö arengus sügavate muutuste aeg. Eelindustriaalsete suhete sissetungiga algas sajandi teisel poolel linna käsitöö kiire teisenemine ja linlike uuenduste ulatuslik levik maarahva käsitöösse. Mõnevõrra hakkas
iseloomustavateks teguriteks. Tammsaare naispeategelased Krõõt ja Mari annavad Eesti talunaise saatusest tõetruu üldistuse oma inimlikkusega. Neist leiab tihtipeale arusaamatuks jäävat eneseohverdust, headust ja kannatlikkust, mis tihtipeale tänapäeva naistest juba kadunud on. Näis, et Vargamäel oli needus, mis muutis sealsed perenaised nukraks ja murelikuks. Töö ja inimestevaheline mõistmatus muutsid naised järjest õnnetumaks. Tammsaare teos iseloomustab Eesti talunaiste karmi elu selgelt ning on mõistetav, et see pole kunagi lihtne olnud.
Rohkete kaunistustega keebil oli sümboolne tähendus. Noormees võis kosja minna alles siis, kui ta oli hankinud endale kallihinnalise keebi. See oli peigmehel seljas ka laulatusel. Alates 1880. aastatest loobusid talupojad keebi kasutamisest. Keep muutus eeskätt karjuste ametirõivaks ja püsis sellena II maailmasõjani. Aadlikud kandsid keepi 19. sajandi keskel, demonstreerimaks rahvuslikku meelsust ja osutamaks oma poolehoidu talupoegadele. Talunaiste rõivastus on järginud Lääne-Euroopa moejoone muudatusi. Vestide, jakkide ja seelikute lõiked on olnud samad mis mõisaprouadel. Lihtrahvaski hakkas alates 18. sajandi algusest kasutama Viinist toodud kalleid kangaid. Rahvariided väljendasid selle kandja vanust, perekonnaseisu, kodukohta, usulist kuuluvust ja jõukust. Vanusega muutusid naiste peakatete kuju ja värv. Rahvarõivad erinesid paikkonniti. Naiste puhul eristatakse kolme suuremat rühma. Arhailisem rõivas koosnes
annaabi.ee 
