" Sammuti oli näha Oodo uhket olekut noorte kokkusaamisel metsaservas. Kus Oodo otsustas, et ta ei taha enam enda märaga ei sõida, vaid proovib hoopiski Jaanuse täkku. Suure uhkeldamise ja teiste eest ära sõitmise tulemusel, kukkus aga noorsand erksa täku seljast ning kaotas teadvuse. Emmi ja Jaanus viisid poisi Prohveti-Pärdi juurde, kus Oodo toibus. Oodo vaatas uimaselt ringi ja kui pilt juba selgem oli kukkus ta Jaanust sõimama. Lõik katkendist: ,,Mis sa, loll, mind vahid? Talumats, koeranahk! Sinu see häbemata täkk oli, ja kui ma teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda." ( Jaanus tõmbas otsaesise krässu ja vahtis, silmad laiali, põnevil teise silmi.) ,,Vahi, vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte saama." (Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind rinna vastu.) ,,Katsu sa mind puutuda! Ja kui sa ennast veel kord lossihoovis näitad, siis lasen su
Veneetsia kaupmees Pantalone, kellele sekundeerisid targutav, kuid rumal doktor (dottore) ja hispaanlasest argpükslik, kuid oma vägevuse, vapruse ja jõuga hooplev kapten (capitano). Need tegelased kandsid ka traditsiooniliselt näomaski. · Kõige kuulsamad ja armastatumad tegelased olid teenrid ehk zannid (tuletis nimest Giovanni, bergamo dialektis). Nende kanda jäi etenduse intriig. Tavaliselt moodustasid ka teenrid omavahel koomilise paari: juhm ja kohmakas talumats, kes tulnud linna õnne otsima (Pulcinella, Arlecchino, Pedrolino, Burattino, Truffaldino, Scaramuccia) ning leidlik ja nupukas linnasuli (Brighella, Scapino, Coviello ja ka Zanni). Tavaliselt kandsid kõik zannid ka näomaske. Teenijannadest tuntumad olid Smeraldina, Francescina ja Colombina. · commedia dell'arte trupid rändasid ringi mitte ainult Itaalias, vaid kogu Euroopas, mõjutades rahvuslikke teatreid nii Inglismaal, Hispaanias, Saksamaal kui Prantsusmaal.
Sinu süda, kallis tüdruk, Armastust ei tunne veel. Magab see ka talunikus, Keda kohtad metsateel. Kas sa tõesti usud, kallis Danielle, et see on vaid lihtlabane salmike? Danielle: Kuidas see sul üldse meelde sai jääda? Adeele: Aga see on ju tõsi...Me oleme metsateel ja meie ees seisab kena noormees... Danielle:...kes on talumats! Adeele: Talumats või mitte asi pole praegu selles! Sa võid õnnelikuks saada, Danielle! Vahest on ta südames just see, keda iga mademoiselle taga igatseb! Danielle: Sa oled peast veidi põrunud, kulla sõbranna, kui sa tõesti nii arvad! Adeele: Aga vaata, kui elegantselt ta meid põrnitseb! Isegi minu kihlatu ei vahtinud mind sellise kütkestava pilguga, nagu see noormees siin... Danielle: Ta on maakas! Adeele: Ja mis sellest? Vead ju ongi parandamiseks mõeldud! Oi, siin saab veel nalja!!! Marc: Ee..
armastusest, kui ise on alles surmasuust pääsenud. Peremees paneb oma sõna maksma. Märkab Charlottet ning leiab neiu kaunike olevat. Polevat sugugi halvem eelmisest. Asub naist võrgutama. Ilus välimus, ilus pilk, hambad ning isegi nimi. Palub neiul oma kätt näidata. Need on porised. Don Juani arust aga maailma ilusaimad. Tahab neid suudelda. Uurib, et ega neiu abielus pole. Saab teada, et neiu abiellub ning talle on see vastuvõetamatu, et tema meheks saab mingi talumats. Tahab talle suuremat seisust pakkuda, mugavusi ja oma armastust. Naisel on rõõmus meel aga kahtlustab, et mees kuulub meelitajate hulka, kes on lihtsalt lõbu peal väljas. Don Juan kuulutab kohe, et tema nende hulka ei kuulu. Don Juan võtab tunnistajaks oma teenri, tõestamaks tema armastust. Teener kostab sarkastiliselt, et naisel pole midagi karta ning et mees võib abielluda temaga igal ajal, kui naine tahab. Mees teeb naisele abieluettepaneku. Neiu tahab
Pihuks ja puruks peksaksin, et ta,mu jalge ees kärvaks. Siis ma naeraksin. Oota, kurjategija, oota, oota, küll ma su veel kätte saan!» Junkur kiristas hambaid ja raputas ähvarda-valt rusikat; siis sattus ta pilk Jaanusele, kes pahase ning veidi põlgava näoga teda silmitses, ja nüüd süttis ta viha selle vastu leegitsema. Sammu ette astudes, rusikaid ja pead ette sirutades seadis ta enese võitlusvalmilt Jaanuse ette ja karjus: «Mis sa, loll, mind vahid? Talumats, koera-nahk! Sinu see häbematu täkk oli, ja kui ma teda kätte ei saa, siis lasen sinule piitsa anda.» Jaanus tõmbas kulmu kortsu ja vahtis, silmad põnevil laiali, teisele silmi. «Vahi, vahi, koer! Armust ma sulle kord nahatäie kinkisin, aga nüüd pead sa ta kätte saama.» Jaanus surus sõrmed pihku ja astus, näost kahvatu, ka sammu ligemale, rind rinna vastu. «Katsu sa mind puudutada! Ja kui sa ennast
annaabi.ee 
