Noorte riikide üheks esimeseks katsumuseks omavahelistes suhetes saigi ühise keele leidmine omavahelise piiri määramisel säärastes piirkondades. Päris ilma välise abita sellist ühist keelt ei leitudki. Peamiseks tüliküsimuseks Eesti ja Läti vahelise piiri kulgemisel sai Valga linna kuuluvus, mille suhtes erinevad ühised piirikomisjonid mitte kuidagi kokkuleppele ei saanud. Esmane piirijoon pandi paika neutraalse vahetalitaja, Briti eriesindaja kolonelleitnant Stephen Georg Tallentsi poolt. Koloneli määratud piir jäigi suuremas osas kehtima ning kehtib ka tänasel päeval. Selle otsusega anti põhiline osa Valga linnast eestlastele ning praktiliselt kogu Valga maakond koos linna lähiümbrusega lätlastele. Seega lõpetas toimimise Katariina II ajal loodud Valga maakond ning Eesti riik sai endale linna ilma maakonnata ning Läti riigile jäi maakond ilma linnata. Maakonnakeskuse lahtirebimine tema endisest
läbi suruda, kujunes Eesti maareform esindajad ei suutnud saavutada oma- siiski märksa radikaalsemaks kui teistes vahelist kokkulepet, siis määratleti Ida-Euroopa riikides (v.a. Lätis). esialgne riigipiir vahekohtuniku - Briti Asutav Kogu võttis maaseaduse koloneli Stephen Tallentsi - ühepoolsete vastu 10. oktoobril 1919. Selle alusel otsustega 1. ja 3. juulil 1920. Lõplikult võõrandati praktiliselt kogu mõisamaa, pandi Eesti-Läti piir paika 1. novembril Vene-aegsed riigimaad ja osa kiriku 1923 sõlmitud täiendava piirilepinguga. maadest (kokku 2,3 miljonit hektarit
Heinaste, Mõisaküla ja Hopa alev ning Ruhja ja Valga linn. Peamine tüliküsimus oli Valga linn (7000 eestlast / 5500 lätlast / 1500 muud). I 1920 – kõneluste algus Entente'i esindajate osalusel II 1920 – piirivalveohvitseride komisjon Valmieras 12. III 1920 – Eesti väed seatakse kõrgendatud lahinguvalmidusse 18. III 1920 – Balodis teatab, et Läti ei kavatse sõdida 22. III 1920 – tööd alustab piirikomisjon (Briti kolonel Stephen Georg Tallents) 1.–3. VII 1920 – "Tallentsi joon" 1923 – piiriküsimus lahendatakse lõplikult II periood: julgeoleku kindlustamine Peamised ohud: Saksamaa revanšistlikud meeleolud 1920–1925 Drang nach Osten baltisakslaste tegevus Venemaa peaeesmärk oli ära hoida piiririikide liidu moodustumine maa läänepiiril ja Balti riikide püsimine neutraalsena. Venemaa välispoliitilised kanalid: Välisasjade Rahvakomissariaat Komintern VOKS Sõjaväelased Võimalikud variandid:
kätte ka 3 Narva linna ida kaldal olevat valda (82% vallast moodustasid vene talupojad). Piirid olid paika pandud, mindi ja märgistati ära tähtsamad kohad ning hakati ettevalmistama piiride ehitamiseks. Pandi puu poste üles, mis mädanesid, polnud võimalik igale poole panna okastraate. Vene-Eesti piirid olid viletsad. Toimus piiri täpne kaardistamine. Lõunapiir: lepituskomisjon, EestiLäti lepingud 1919, Tallentsi otsused, jätkuvad vaidlused (Liivi laht, Ruhnu, Laura), EestiLäti konverents sügisel 1923: Moodustati Eesti ja Läti poolt komisjon (10 inimest). Komisjon ei jõudnud tulemusteni. Puudus üksmeel. Peamised vastuolud olid Valga linnaga. Mõlemad tahtsid endale saada Liivi lahe aleviku, ööbiku valda, Valga linna ümbruse vallad (Paju, Sooru vallad), Vastse Laitsma vald. Tulemuseks selgitati välja vaidluskohad. Uuesti hakati kõnelema piiridest vabadussõja ajal
Pihkva järvest lõunas kaheks aastaks neutraalseks, kuhu ei tohtinud juurde ehitada mitte ühtegi kindlustust. Venemaa omalt poolt kohustus kuni 1. jaanuarini 1922 pidama neutraalsena Eesti piirialasid. Pärast rahulepingu ratifitseerimist tohtis esimesel kuuel kuul iga piiriversta kohta olla mõlemal poolel piirivalvuriks 40 meest, pärast seda aga 30 meest. Lõunapiir: lepituskomisjon, Eesti–Läti lepingud 1919, kolonel Tallentsi otsused, jätkuvad vaidlused (Liivi laht, Ruhnu, Laura), Eesti–Läti konverents sügisel 1923. Lõunapiiri täpsustati Eesti-Läti läbirääkimistel. Probleeme tekitas ka Eesti ja Läti vahelise piiri paika panemine. Kuigi esialgu jäi Eestimaa kubermangu lõunapiiriks Pärnu, Viljandi ja Võru maakondade piir, oli tulevikus ette nähtud, et moodustatakse mõlema kubermangu esindajatest segakomisjon, kes peaks selgeks tegema, millised külad peaks kuuluma millisele riigile