Eesti rahvarõivaste hulgas kohtab mitmeid esemeid, mida ei peetud pidulikeks ja kanti ainult töö juures. Linasest riidest naiste ja meeste ühine suvine ülerõivas rüü oli eelkõige tööriie, samuti Mulgimaal kantud pelts - pikk-kuuega materjalilt ja lõikelt ühtiv kaunistusteta lühike kuub. Töörõivad õmmeldi linasest või takusest, talveks ka poolvillasest riidest ilma kaunistusteta. Naistel püsis lihtne takune või linane valge või puukoortega tumedaks värvitud, hiljem ka potisinine tööseelik kuni linnamoele üleminekuni. Meeste tööpükstele õmmeldi pidulike vask- või tinanööpide asemel puupulgast vestetud pöörad. Tööl kanti ka vanu pidulikke rõivaesemeid, millelt nende ilustused ära harutati. Kohustuslik rõivaese töö juures oli vöö. Vöö kandmist põhjendati nii rahvameditsiini kui mitmete maagiliste uskumustega. Näiteks
Magamiseks kasutati kõiki võimalikke kohti. Suurte taluperede puhul magati rehetoa põrandal õlgedel. Vanemad liikmed said koha ahju peale, mehed magasid ka partel. Suvel oli lihtsam, siis magati aidalakas, kambrites jm. Rehetuppa jäid magama ainult pere vanemad liikmed. Voodite kasutamine sai üldiseks 19.saj. II poolel. Esialgu voodikotte ei olnud, vaid magati lahtistel õlgedel, millele pandi peale linane või takune riie. Peale võeti riided. Talvel külmaga toodi rehetuppa sooja ka vastsündinud loomad (talled, vasikas), kanad või haigestunud loomad. Pärast rehetööde lõppu ja enne jõulusid tehti rehetoas suurkoristus. Peo puhul puistati põrandale puhast liiva, hakitud kuuseoksi ja riputati laua kohale küünlalühter kodus valmistatud küünaldega. Lauatagune sein kaeti valgete linade või punutistega. Suvel kaunistati tuba ja maja noorte kaskede ja kaseokstega.
keelekasutajaile ühtmoodi tajutav. PÕHITÜÜP SOOLANE · Soolase, soolast, soolasesse, soolaste, soolaseid, soolastesse e soolaseisse. · 3-silbilised I-vältelised ne- ja s-sõnad ( hiline, hubane, omane, porine, sulane, tihane, tänane, varane, vigane, emis, jalus, kogus, lahus, lojus, osis, panus, venis) · 3-silbilised II-vältelised ne- ja s-sõnad (karvane, klaasine, mullane, otsene, plekine, takune, tuisune, vastane, viiene, joonis, jäänus, kaelus, keeris, küpsis, liiges, rakis, tõmmis, vammus, ümbris) · 2-silbilised III-vältelised ne- ja s-sõnad (kuune, luine, meene, paene, puine, söene, taine, eos, kaos, käis, püüs, teos, vesi, veos) · Kaasrõhust lugedes 3-silbilsed I-vältelised ne- ja s-sõnad, välja arvatud lisus-liitelised (alkoholine, hallitusene, oopiumine, palderjanine)
veereb suureks ja ümaraks lumepall. Vaatab vares ja varblane latil, mis kavatsus palliga Matil. Meie Mati teisegi palli veel teeb ja teineteise otsa asetab need. Vaatab vares. Ja varblane viivu vaid liigutab mõtlikult tiibu. Juba seisab ka kolmas pall teiste peal, aga Mati ikka veel meisterdab seal. Vares mõtleb: ,,Mis sellest küll tuleb?" Ja ebemeist puhastab suled. Aga näe, neist pallidest kujunes mees, kübar peas ja takune habegi ees. Naerab vares ja varblane latil: ,,On meistrimees väikene Mati!" TILISEB AISAKELL... Enne pühi Igal õhtul enne pühi kes see kõnnib ukse taga? Vaatad välja: trepp on tühi, õu on hääletu ja vaga. Tuled tuppa, jälle kuule: vaiksed sammud, õues kahin, kostab läbi õrna tuule jalaastumise sahin. See on tema, see on tema -- meie armas näärivana, vara varmas hoolitsema, pühi ette valmistama. Pühade tulekul
lähedal pihijalg põleva peeruga. Hiline talveõhtu, õues torm ja aeg-ajalt huntide ulumine. PERENAINE, 40-aastane, vaevatud näoga, lühikeseks lõigatud juuste peal valge (Halliste) pearätt, mille kolm nurka selja peale alla ripuvad, kasukpihik, must körtsik, linane põll, jalanartsud ja parkimata nahast pastlad, -istub saviku lähedal ja ketrab. MANN (MARI), 8-aastane valgetverd tüdrukuke, linalakk, lühikesed juuksed, värviline villane lõng juuste peal, takune hame, keskelt kirju vööga mässitud, kurgu all väike vaskprees, - kükitab, paljad jalad hame all, savikul ja veerib suurest vanast lauluraamatust. MARGUS, 14-aastane valgetverd poiss, paklane hame, kurgu all vaskprees, kitsad (Halliste) keerdkaltsad, paljad jalad, - kepsleb niisama. Temal on ametiks peergu kohendada ja vaadata, et see hästi põleks. MANN (veerib). Mi-e me, i-e je, meie ri-i-si ris, ti-i ti, risti, u-si us, si-o so, usso... PERENAINE (parandab). Usu! MANN. Usu
inimesi. Pingid olid pikuti läbi saetud palkidest; nende ümmargustesse külgedesse olid puuritud augud, kuhu toikad olid jalgadeks pistetud. Seljatuge neil pinkidel polnud. Jutlustaja jaoks oli kõrge lava teises telgiotsas. Naistel olid laiad kübarad päikesevarjuks peas; mõnedel olid poolvillased kleidid, teistel ruudulised puuvillasest riidest rõivad, üksikutel noortel olid sitskleidid. Mõned noormehed olid palja jalu ja paljudel lastel polnud muid riideid kui takune särk. Mõned vanad naised kudusid ja noored inimesed kurameerisid salaja. Esimeses telgis, kuhu me läksime, ütles jutlustaja parajasti laulusõnu ette. Ta ütles kaks rida, siis laulsid kõik koos, ja seda oli uhke kuulda -- inimesi oli nii palju ja nad laulsid nii valjusti. Siis ütles ta jälle kaks rida ette, ja nad laulsid; ja nn edasi. Rahvas sattus ikka enam hoogu ja laulis aina kõvemini ja kõvemini; lõpupoolel hakkasid mõned õhkama ja mõned hakkasid karjuma
annaabi.ee 
