Juugendsti il Brigita Maria Raave Juugend mõiste ja tunnused Juugend on arhitektuuri ja kunsti stiil, mis sai populaarseks XX sajandil. Pööratakse peamiselt tähelepanu dekoratiivsusele Paljud tunnusjooned on ülevõetud keldi, Jaapani ja rokokoo kunstist Laialt kasutatakse taimornamente Juugend minu kooliteel Väike Vanemuine- esimesena torkavad silma väänlevatest kõverjoonetest moodustuvad kolm rõdu ning erinevad orgaanilised motiivid. Pauluse kirik- juugendstiilile on väga iseloomulik torn ja varieeruvate kujunditega aknad. Tartu Saksa Kultuuri Instituut- näeme kohe Jaapani arhitektuurist ülevõetud katuse kuju ja keldi kultuurist pärinevat maja seinte kaunistamist triiputega. EÜSi maja- dekoratiivne värvikasutus, motiivid, varieeruvate kujunditega aknad.
JUUKSED Pikad juuksed Lokid Cottage Loaf - soeng - lisatud prosse, sulgi MEIK Päevitus oli vulgaarne ja endiselt oli hele nahk kõrgklassi tunnus EHTED VÄRVID TÜPOGRAAFIA MUSTRID MÖÖBEL Juugend oli inspireeritud loodusest, taimedest, õitest. Hästi iseloomulikud olid väänlevad stiliseeritud taimornamendid. Puitudest kasutati enamasti mahagoni ja palju ka pirnipuud. Pirnipuit just sellepärst, et homogeenne struktuur võimaldas keerukaid , väänlevaid taimornamente välja lõigata. Peamiselt olid juugendmööbli kujundajateks arhidektid, kes kujundasid mööblit enamasti mõne konkreetse hoone jaoks.
19.saj tuli linase kõrvale vabriku puuvillriie. Eesti rahvarõivais paistab silma värvirohkus. Põhivärvustest on vanimad valge, must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Sinine võeti kasutusele 19.saj algul, kui hakati sisse tooma sinikivi. Värvimise kunsti pärandati edasi põlvest põlve. Veel 19.saj keskel värviti Eestis lõngu ja kangaid taimevärvidega, kuid 19.saj teisel poolel asusid keemilised värvid taimevärvide asemele. Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine. Taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine. Keerulisemaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis ka vajalikud esemed telliti. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.saj lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas. Põhja-Eesti naine kaunistas lilltikandiga käiseid, tanusid, linukaid, õlarätte ja põllesid.
asub madal merihobumotiividega kirjutuslaud. Lossis ei ole algupärast mööblit, kuna see sõja ajal hävitati. Lossi keskseim ruum on kagupoolses tiivas asuv kaheosaline saal. Saali põhiosa katab läbi kahe korruse ulatuv kuppel, mille tipus on sõõrikujuline valguslatern. Kogu kuplipinda täidab altpoolt toetav elegantne gootipärane roidestik, mis toetub seina keskosale kinnituvatele tugipiilaritele. Seina keskosas on horisontaalsed ehistahvlid, millel on kujutatud väänlevaid taimornamente ning rosette. Ballisaali parketi muster on sümmeetrilises kooskõlas saali võlvistikuga- see kujutab tähtvõlvi projektsiooni põrandale, mille muster moodustab roseti. Seinal on nisid, mis meenutavad hiinapäraseid uksekaari. Kaarte servad on kaunistatud sakiliste motiividega ja rosettidega. Saali ühel küljel on kõrgel asetsev siserõdu. Pargi suunas avaneva läänekülje keskel on üsna lai ja kõrge astmikfrontoon, mille ees on ka rõdu.
Valdavaks on sügavad soojad toonid. Detailide rõhutamiseks kasutati palju metalseid toone ja sädelevaid värve. Kontrastiks ühevärvilistele seintele pakkus tapeediturg ajalooliste stiilide koopiaid, stiliseeritud taimornamente, maastikuvaateid ja hiinapäraseid mustreid. Tavalised olid ka murtud toonidega ja häguse kujundusega ning ühevärvilised tapeedid, mis pakkusid mööblile neutraalset tausta. Teise Maailmasõja ajal ning pärast seda hakkasid levima Skandinaavia firmade tapeedid, mis olid enamasti monokroomsed ning kujutasid lihtsustatud taimornamente, geomeetrilisi ja abstraktseid kujundeid. Okupatsiooni ajal toodi tapeete Eestisse kõige enam Moskva, Kiievi ja Riia paberivabrikutest,
must, kollane, roheline, pruun ja madarapunane. Sinine võeti kasutusele 19.sajandi algul, kui hakati sisse tooma sinikivi. Ka värvimise kunsti pärandati edasi põlvest põlve. Veel 19.sajandi keskel värviti Eestis lõngu ja kangaid taimevärvidega, kuid 19.sajandi teisel poolel asusid keemilised värvid taimevärvide asemele. Tänapäeval on leitavad ka värvid, millega saab lõngu värvida pesumasinas. Rahvustikandite tehnika on väga mitmekesine: taimornamente tikiti kirja järgi, kasutades mitmesuguseid tehnoloogilisi võtteid. Lihtsamaid tikandeid oskas iga naine, keerukaimaid tegid käsitööspetsialistid, kellelt siis vajalikke tekstiile telliti. Kapitalismi arenguga kujuneb ümber koos rahvakultuuriga ümber ka rahvakunst. 19. sajandi teisel poolel olid peamiseks uute nähtuste kandjateks linnad ja alevid. Linna ja maakoduses miljöös kandusid mustrid sajandeid edasi tikitud mustrirättide (märkrättide) vahendusel, sest kallid
Mollet soovitas kasutada erinevatel aegadel õitsevaid liike, et ilu jätkuks kauemaks. 16. saj lõpus parterite kujundus muutub. 1582. a pöördub Itaaliast tagasi arhitekt Du Pérac (1525-1610), kus ta oli hoolikalt uurinud nii antiikset kui kaasaegset Itaalia kunsti. Du Péracilt pärineb idee üksikute parterite liitmiseks üheks tervikuks, mida nim. compartiment de broderie. Ta vastandas senikasutatud väikestele killustatud vormidele hoogsaid suurejoonelisi taimornamente. Samu põhimõtteid esindas Jacques Boyceau (suri u 1630) 1638. a ilmunud raamatus "Traite de Jardinage". Boyceau koondab parteri sümmeetriliselt kesktelje ümber. Koostanud: Kadi Karro Viimati täiendatud 09.02.13 67 Maastikuarhitektuuri ajalugu 1 2010. a
annaabi.ee 
