Mudamaim on meie kalafauna üks väiksemaid esindajaid. Tema kehapikkus on 3...6 cm ning kaal paar grammi. 8 cm pikkust isendit peetakse omasuguste seas juba hiiglaseks. Mudamaim on kollakas-rohehalli selja ja hõbedaste külgedega, iseloomulikuks tunnuseks on silma vikerkesta erkkollane värvus. Tavaliselt on nad aeglaselt voolavate jõgede, luhaveekogude, järvede ja karjääride asukad, kuid mõnikord võivad sattuda ka kiirevoolulistesse ojadesse. Üldiselt armastavad mudamaimud taimestikurikkaid ja sooje veekogusid. Oma väikese kasvu tõttu hoiduvad nad parvedesse, mis tegutsevad päevasel ajal ja veekogu pinnalähedastes kihtides. Mudamaimud koevad kevadsuvel, kui vesi on piisavalt soe. Vaatamata oma miniatuursetele mõõtmetele, hõivab isane kala omale kudemisterritooriumi, mis kujutab endast meetrilaiust või väiksemat lagedavõitu kohta veetaimede vahel või ujuvate roosaarte ümbruses. Kudemine leiab aset enamasti hommikuti. Emane mudamaim paigutab oma marja 1..
Luik Eestis elavad luikedest: laululuik, väikeluik ja kühmnokkluik. Luik oli 2007.a. Eestis Aastalind. Luikedel on väga lihaseline kael, mistõttu nad suudavad nokalöögiga purustada ka inimese luid Kühmnokk-luik: On Eesti suurim lind. Ta on rändlind, ning pehmetel talvedel pesitseb Eestis. Kühmnokkluik eelistab elupaigana taimestikurikkaid merelahtesid ja rannikujärvi, harvem lagedaid meresaari. Pesitsemist alustab aprilli teisel poolel ja mai algul. Kurnas on 4...8 suurt rohekashalli muna. Koorunud pojad näevad väga rääbakad välja ega meenuta sugugi seda lindu, keda ilu pärast tiikidel peetakse. Pojad lennuvõimestuvad septembri algul. Looduslikke vaenlasi täiskasvanud luigel praktiliselt ei ole. Kühmnokkluik on üks raskemaid lendavaid linnuliike. Tal on kogukas valge keha, oranzhikaspunane nokk ja mustad jalad
üpris sageli on taoline elupaik neid sinna ka pesitsema meelitanud. Eestis on ta levinud eelkõige Lääne-Eesti saarte ja Põhja-Eesti ranniku ümbruses. Esimesed kühmnokk-luiged saabuvad meile juba vaba vee laikude tekkimise ajal, viimased lahkuvad veekogude täieliku kinnikülmumise ajal. Ega asjata ei öelda, et luiged lähvad, lumi taga. Soodsatel talvedel (kui jääolud ja muud faktorid võimaldavad veel toituda) talvitab neist meil üsna paljud. Kühmnokk-luik eelistab elupaigana taimestikurikkaid merelahtesid ja rannikujärvi, harvem lagedaid meresaari. Pesitsemist alustab aprilli teisel poolel ja mai algul. Kurnas on 4...8 suurt rohekashalli muna. Koorunud pojad näevad väga rääbakad välja ega meenuta sugugi seda lindu, keda ilu pärast tiikidel peetakse. Pojad saavad lennuvõimelisteks septembri algul. Nad kooruvad mai lõpul-juuni algul. Kühmnokk-luige pojad on pesahülgajad, see tähendab, et pärast koorumist on nad enam-vähem kohe võimelised emaslinnule järgnema-
Liivasel veekogu põhjal lebab sageli tühje teo ja karbikodasid. Aga mõned neist on rasked ja tihedasti suletud. Nende sees on elusad teod ja karbid. Nad hoiavad tugevate lihastega oma koda suletuna, kaitstes end nõnda vaenlaste ja kuivamise eest. Mudatigulaste sugukonda kuulub ligi100 liiki. Mudateol, on keermeline ja terava tipuga koda(koja kõrgus kuni 6cm). Peas asuvad tal kombitsad. Nende puudutamisel tõmbab mudatigu end välkkiirelt kotta. Mudatigu armastab taimestikurikkaid veekogusid. Ta roomab lihaselise talla abil taimedel. Mudakukk elutseb Kesk,Lääne ja LõunaEuroopas, EdelaAafrikas ja VäikeAasias, kust tema leviala alad ulatuvad kuni India kirdeosani. Suur mudatigu elutseb vees , ent hingab atmosfääris hapnikku, seetõttu on ta suuteline end sisse seadma ka seisvates vetes , mis sisaldavad miinimukoguses hapnikku. Niisugused märgalad on täis kärbunud taimeja loomajäänuseid.
Sinikaelpart Sinikael-parti on kindlast kõik näinud. Ta on varesest veidi suurem lind. Sinikael-pardi häälitsus on kodupardilt tuntud prääksumine. Sinikael on mitmesuguste koduparditõugude esivanem. isaslinnu sulestik on värvuselt eredam kui emaslinnu oma. Isasel on pea ja ülakael hundsulestikus sinakasrohelised. Emane sinikael-part on pruunikat värvi. emaslind on isasest natuke väiksem. Sinikael-part on laialt levinud lind. Eestis elutseb ta igasugustel veekogudel. Ta eelistab taimestikurikkaid kohti. Isegi linnaveekogudel, kui leidub pesale sobiv koht, kasvatab ta pojad üles. Pesapaikadele saabuvad sinikael-pardid paarides. Nad saabuvad juba varakevadel. Seetõttu hüütakse neid märtspartideks. Pesakoha valivad isa- ja emaslind koos. Pesa ehitatakse vee lähedale. Tavaliselt ehitatakse pesa varjatud kohta maapinnale, kuid mõnikord ka kõrgemale, näiteks endisesse vaesepessa. Munema hakkab emaslind aprillis. Pesalt lahkudes katab emaslind munad udusulgedega
Suu on valgeamuuril alaseisune. Värvuselt on valgeamuur roheka- või kollakashalli seljaga, küljed on tumekuldsed ja kõht helekuldne. Soomused on ääristatud tumeda randiga. Selja- ja sabauim on tumedad, kõik teised uimed heledamad. Silma vikerkest on kuldset tooni. Joonis 1. Valge amuur. http://www.loodusajakiri.ee/valgeamuur-eesti-veekogude-elustikule-ohtu-ei- kujuta/ Looduslik levila ja bioloogia Valgeamuur on magevees elav taimetoiduline kala. Ta eelistab aeglase vooluga suuri taimestikurikkaid jõgesid ja nende jõgedega ühenduses olevaid järvi ja vanajõgesid. Kala talub suuri temperatuuri vahemike (0–38°C), tunneb end hästi ka riimvees (soolsus kuni 10‰) ning talub hapnikusisalduse langust kuni 0,5 mg/l. Looduslik areaal hõlmab Ida-Aasias Venemaa ja Hiina piiril paikneva Amuuri jõe kesk- ja alamjooksu ja sellest jõest lõuna poole jäävaid siseveekogusid kuni Põhja-Vietnamini. Tema elupaigast on tulnud ka nimi, mis viitab Amuuri jõele. Toitumine ja kasv
Väga liigirikas on vetikatefloora: leidub soolalembeseid vetikaid, külmalembelisi arktilise ja alpiinse päritoluga liike. Üsna tugevasti esinevad sini-ja ränivetikate õitsemised. Loomastik on järves mitmekesine: osa loomi elab sügaval veekogu põhjas, osa liigub aktiivselt ringi, st. ujub, osa hõljub vees. Eesti magevete selgrootute fauna on rannikumere omast märksa liigirikkam. Tigusid on Eesti magevetest leitud 32 liiki. Enamik neist eelistab seisva või aeglaselt voolava veega taimestikurikkaid biotoope. Valdavalt järvedes elavad sarvtigu ja kiil-labatigu, kellest esimene on väga tavaline ja esineb ka tiikides, teine on vähemlevinud. Järvedes ja aeglase vooluga jõgedes on üldlevinud harilik keeristigu. Karpidest elab järvedes suur järvekarp ja harijärvekarp. Umbes 1850. a. Eestisse sattunud rändkarp on praegu Peipsi järves väga massiline. Vähkide klass on Eesti magevetes esindatud vähemalt 233 liigiga. Lehtjalaliste seltsi 81 liigist kuulub 79 vesikirbuliste alamseltsi
annaabi.ee 
