jääda isegi siis, kui veekogu põhjani läbi külmub. Sel juhul võib koger pugeda kuni 70 cm sügavusele mutta. Pärast karmi talve, kui veekogu on olnud pikalt jääs, võib koger sageli jääda antud veekogu ainsaks kalaliigiks. Selline vastupidavus ilmneb ka suvel, kui järved ja lombid kipuvad ära kuivama. Kogred toituvad mudas elutsevatest organismidest - enamasti surusääsklaste vastsetest, aga ka lihtsalt taimsest kõdust ja mudast. Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Et ta on väga soojalembene kala, siis peab ka veetemperatuur kudemise alguseks olema vähemalt 16...18 °C. Kudemine toimub rühmiti ning on kärarikas ja silmapaistev tegevus. Tavaliselt on emased sügavamal, isased aga karglevad ja hüplevad ülevalpool. Koetud ja viljastatud mari areneb veetaimedele kleepunult. Sõltuvalt veetemperatuurist, koorub 6 mm pikkune vastne 4...6 päeva pärast. Koger saab suguküpseks 3...4 aasta vanuselt ning pikaealise kalana võib ta eluiga ulatuda 20.
rikkas põhjamuda. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haug koeb madalas kuni 0,5 m sügavuses vees suurveest üleujutatud luhtadel. Kudemine võib alata kohe peale jäälagunemist, mõnikord toimuda isegi jääkatte all, kuid tavaliselt leiab kudemine aset aprillis-mais. Koetud mari kinnitub veetaimede põhjalähedastele osadele. Marja hulk on 2 kuni 170 tuhat ning marjatera läbimõõt 2,3 kuni 2,4 mm. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Koger koeb juunist augustini veekogu taimestikurikastes osades. Mari kleepub veetaimedele. Kudemiseks peab veetemperatuur olema vähemalt 16 kuni18 °C. Koger koeb 50 kuni 300 tuhat marjatera, mille läbimõõt on 1,5 kuni 1,7 mm. (http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/...) Haugi marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 10 kuni 25 päeva. Maimud lähevad üle röövtoidule juba sama suve lõpuks. Suguküpseks saab 3 kuni 4 aasta vanusena ja keskmiselt elab haug 10 aastat vanaks, kuid haruldased pole ka üle 25 aasta vanused isendid. (http://bio.edu
Kõige laiema levikuga on suur-järvekarp, keda esineb enamikus kalarikastes järvedes. Teiseks arvukamaks ja levinumaks liigiks on piklik jõekarp, keda esineb rahuliku vooluga jõelõikudel ja liivase põhjaga järvedes. Kiiljat jõekarpi leidub Ähijärves, Mikile järves ja Köstrejärves. Teod on esindatud 17 liigiga, neist lombi-keeristigu, keeris-lametigu ja manteltigu on Eesti Punase Raamatu liigid. Mageveetigude arvukus on kõrgem taimestikurikastes järvedes ja peaaegu kõikidest veekogudest võib leida järve-ematigu, mudakukke ja sarvtigu. Tigude fauna on liigirikkaim taimestikku täiskasvavas Köstrejärves. Kaane on Karulas teada kahte liiki. Neist apteegikaan on II kaitsekategooria liik. Köstrejärvest on leitud pisikaani. Limused on tundlikud veekogude seisundi halvenemise suhtes. Vee-elustikku mõjutab ka koordineerimatu kalade sisseviimine veekogudesse. Apteegikaani säilimist võib ohustada
ja liivase põhjaga järvedes. Kiiljat jõekarpi leidub Ähijärves, Mikile järves ja Köstrejärves. [10] 1930. aastatel püüti järvest kuni 30 000 vähki aastas. Hiljem vähid hävisid vähikatku ja järve väetamise tõttu, kuid praegu on neid Ähijärves jälle. [1] Teod on esindatud 17 liigiga, neist lombi-keeristigu, keeris-lametigu ja manteltigu on Eesti Punase Raamatu liigid. Mageveetigude arvukus on kõrgem taimestikurikastes järvedes ja peaaegu kõikidest veekogudest võib leida järve-ematigu, mudakukke ja sarvtigu. Tigude fauna on liigirikkaim taimestikku täiskasvavas Köstrejärves. [10] Kaane on Karulas teada kahte liiki. Neist apteegikaan on II kaitsekategooria liik. Köstrejärvest on leitud pisikaani.[10] Kahepaikseid on leitud 7 liiki, siin eriti laialt levinud mudakonn on Eesti Punase Raamatu kaitsealune liik ja tema kaitsemine on oluline ka Euroopa tasandil. [10]
järvedes. Kiiljat jõekarpi leidub Ähijärves, Mikile järves ja Köstrejärves. [10] 1930. aastatel püüti järvest kuni 30 000 vähki aastas. Hiljem vähid hävisid vähikatku ja järve väetamise tõttu, kuid praegu on neid Ähijärves jälle. [1] Teod on esindatud 17 liigiga, neist lombi-keeristigu, keeris-lametigu ja manteltigu on Eesti Punase Raamatu liigid. Mageveetigude arvukus on kõrgem taimestikurikastes järvedes ja peaaegu kõikidest 9 veekogudest võib leida järve-ematigu, mudakukke ja sarvtigu. Tigude fauna on liigirikkaim taimestikku täiskasvavas Köstrejärves. [10] Kaane on Karulas teada kahte liiki. Neist apteegikaan on II kaitsekategooria liik. Köstrejärvest on leitud pisikaani.[10] Kahepaikseid on leitud 7 liiki, siin eriti laialt levinud mudakonn on Eesti Punase Raamatu kaitsealune
Seotus merega on erinevatel linnuriikidel suuresti erinev. Osa liike veedavadb peaaegu kogu oma elu avamerel, tulles alles pesitsusperioodiks väikesele saarekesele, kuid teised liigid on valinud enadale püsivaks elupaigaks rannikuala. Esineb ka linde, kes pesitsevad sisemaal, kuid väljaspool seda aega tegutsevad vaid merel ja rannikul. Palju linnuliike tegutseb ja pesitseb nii mererannikul kui ka siseveekogudel. Mere rannavetes, eriti taimestikurikastes lahtedes ja skääristikes võib paiguti üsna arvukalt elutseda ka siseveekogudele iseloomulikke linnuliike. Paljudele sisemaal pesitsevatele veelindudele on meri talvituspaigaks ja rändealaks. Läänmere liigirohke linnustiku võib seega siiski jagada kahte suurde rühma: läbirandajad (siinsed paigas ajutiseks peatuskohaks) ja haudelinnud (jäävad Läänemere kallastele suveks peaitsema). Merelinnud: Merelindude hulka on võetud niisugused liigid, kes kunagi ei pesitse
Kümnejalalised – jõevähk, oli veel sajandi lõpul Eesti jõgedes ja järvedes väga tavaline ja arvukas. Praeguseks on ta levila tunduvalt ahenenud ja arvukus langenud. Ämblikulaadsed – vesilestad on järvedes tavalised ja tihti arvukad. Muudest ämblikulaadsetest elab meil veel vesiämblik Putukad – ühepäevikulised (nende vastsed moodustavad tihti olulise osa järvede loomhõljumist), hooghännaline Kiililised – taimestikurikastes väikeveekogudes on massilised perekonna kõrsiklane vastseid (kõrsiklane, tondihobu, liidrik, seenliidrik, pisiliidrik, vesikiil, hiigelkiil). Väga mitmesugust tüüpi veekogudes elavad perekonna liidrik 6 liigi, perekonna somatochlora 3 liigi, perekonna sinikiil 2 liigi, samuti pigiliidriku ja punasilm-liidriku vastseid. Kiililiste vastsed moodustavad paljudes veekogudes olulise osa zoobentose biomassist.
annaabi.ee 
