ja võimalikkust. Võimalikkusest minnakse üle tegelikkusele ning seega ollakse olemas. Näiteks pole Gustav Adolfi Gümnaasiumi 12. A klassis ühtegi Gustav Adolfi Gümnaasiumi vilistlast. Küll aga käib seal 30 võimalikku selle kooli vilistlast. See mõte meeldib mulle, sest see on loogiline, kui selle üle natuke mõtlema hakata. Tegelikkus ja võimalikkus on kaks erinevat nähtust. Asjade olemasolu, mida tegelikult olemas pole, on võimalik. Voorused jagas Aristoteles vaimseteks ja tahtelisteks. Et inimese olemuse määrab mõistusehing, siis on tema õnnestavaim tegevus mõtlemine. Sellega seostuvad vaimsed voorused, nagu tarkus ja arukus. Eetilisi voorusi iseloomustab võime olla mõõdukas, valida äärmustevaheline kesktee. Ei tohi olla näiteks liiga julge, sest see läheb juba hulljulguseks. Ei peaks olema ka liiga arg, sest see võib viia igava eluni või lausa isoleerituseni. Samas võib samal ajal olla väga julge, kuid ka väga arukas. Ka sellised voorused tasakaalustavad
Selle tõttu tema arvates ka, kui ei ole esmaseid substantse (olemise tasandis subjekt), ei saaks olla ka midagi muud. Substantsid ei kujuta endast massi, vaid on individualiseerivad. Põhjused- teaduslik teadmine puudutab põhjuseid. Põhjus on vastus küsimusele miks. Põhjus võrdub liikumise allikas. Põhjused on uutmoodi väärtused, toimuvad muutused ja liikumine. 5. Aristotelese eetika on eudaimonistlik. Selles on keskne voorusõpetus. Voorused jagas ta vaimseteks ja tahtelisteks. Et inimese olemuse määrab mõistusehing, siis on tema õnnestavaim tegevus kaemuslik mõtlemine; sellega seostuvad vaimsed voorused, nagu tarkus ja arukus. Eetilisi voorusi iseloomustab võime olla mõõdukas, valida äärmustevaheline kesktee. Eluviis: õigluse sidus Aristoteles võrdsuspõhimõttega, kuid orjanduse pooldajana taotles ta võrdsust olemasolevate klasside ja ühiskonnakihtide piires. Mõistus on inimese kõige jumalikum osa
Tema järgi on universum lõplik ning maad ümbritsevad kontsentrilised taevasfäärid. Bioloogias kirjeldas Aristoteles ning püüdis klassifitseerida taimi ja loomi, uuris nende arengut ja eluviise. Tema käsitlustes leidub võrdleva meetodi algeid. Oma pedagoogikas jagas Aristoteles kasvatuse kehaliseks, kõlbeliseks ja vaimseks, tähtsustades eriti kaht viimast. Aristotelese eetika on eudaimonistlik. Selles on keskne voorusõpetus. Voorused jagas ta vaimseteks ja tahtelisteks. Õigluse sidus Aristoteles võrdsuspõhimõttega, kuid orjanduse pooldajana taotles ta võrdsust olemasolevate klasside ja ühiskonnakihtide piires. Esteetikas käsitas Aristoteles kunsti jäljendamisega. Ta püüdis kunste liigitada ja määrata kunstiliikide ühiskondlikku tähendust. 4 Riigiõpetuses pooldas ta niisugust riigivormi, mis ei luba võimu kasutada omakasupüüdlikul
eudaimonism, hedonism, stoitsism, epikureism, kristlik eetika, I. Kanti ,,kategoorilise imperatiivi" doktriin jt. PLATONISM filosoofi Platoni ja ta järelkäijate idealistlik õpetus, mille järgi aistitavate asjade maailma kõrval ja sellest kõrgemal eksisteerivat mingi tõeline , mõistusega tabavate ideede maailm, kuna asjad on vaid ideede varjud. ARISTOTELESE ,,KULDSE KESKTEE DOKTRIIN" - Selles on keskne voorusõpetus. Voorused jagas ta vaimseteks ja tahtelisteks. Et inimese olemuse määrab mõistusehing, siis on tema õnnestavaim tegevus kaemuslik mõtlemine; sellega seostuvad vaimsed voorused, nagu tarkus ja arukus. Eetilisi voorusi iseloomustab võime olla mõõdukas, valida äärmustevaheline kesktee. EUDAIMONISM (kr eudaimonia - õnnelikkus, hea käekäik või saatus) - eetiline teooria või mõtteviis, mille kohaselt on inimese eesmärgiks õnneliku elu saavutamine. Õnnelikkus ei
sõltumaltult (materialistlik vaade). Kosmoloogias arendas geotsentrilist maailmasüsteemi, bioloogias kirjeldas ja püüdis klassifitseerida taimi ja loomi. Pedagoogikas jagas kasvatuse kehaliseks, kõlbeliseks ja vaimseks, tähtsustades kaht viimast (ateena kasvatus). A. eetika on eudaimonistlik (kõlbluse allikaks on inimese tung õnne poole), kesksel kohal oli selles vooruseõpetus. Voorused jagas dianoeetilisteks (vaimseteks) ja eetilisteks (tahtelisteks). Õigluse seostas võrdsuspõhimõttega, kuid ainult olemasolevate klasside ja ühiskonnakihtide piires, kuna oli orjanduse pooldaja. Esteetikas käsitas kunsti jäljendamisena; püüdis kunste liigitada ja määrata nende liikide ühiskondlikku tähendust. Rõhutas katarsist (kr. puhastus; kehaline ja vaimne tervis põhineb kõigi inimkeha osade ja inimesse kätketud jõudude harmoonial). Riigiõpetuses rõhutas pooldas niisugust riigivormi, mis ei luba võimu kasutada
annaabi.ee 
