Elektrontahhümeetrite areng läbi aja. Siim Nugis, Jaago Kajalainen, Mirko Oja Mõiste Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel. Elektrontahhümeetrite ajalugu Ringtahhümeeter, kordusteodoliit, (teodoliit tahhümeeter) Optiline kaugusmõõturi niitristik Ringbussool Vertikaalringi vesilood Kaugusmõõtelatt Elektrontahhümeetrite ajalugu
Elektrontahhüme etrite areng Sisukord • Mõiste • Ajalugu • Tänapäev Elektrontahhümeeter • Tahhümeetria on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niitkaugusmõõturiga joonepikkused, aga maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Ajalugu Tahhümeetrite areng jaguneb järgnevate osadena: • Ringtahhümeeter • Reduktsioontahhümeeter • Diagrammtahhümeeter • Autoreduktsioontahhümeeter • Elektrontahhümeeter Ajalugu • Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19
......................................................................... 3 Joonis 2 Reduktsioontahhümeeter ............................................................................................................. 4 Joonis 3 Diagrammtahhümeeter Hammer-Fennel..................................................................................... 5 Joonis 4 - Autoreduktsioontahhümeeter Dahlta ..................................................................................... 6 1 MÕISTE Tahhümeetria (kiirmõõtmine) on sisuliselt teodoliitmõõdistamise täiustatud variant, kus välitööde käigus mõõdetakse bussooliga magnetilised suunad ja niikaugusmõõturiga joonepikkused, aga maaplaan koostatakse kameraaltingimustes. Tahhümeetriline mõõdistamisviis hakkas levima 19. sajandi lõppkümnenditel.[1] 2 TAHHÜMEETRITE AJALUGU Esialgne, nn ringtahhümeeter oli sisuliselt kordusteodoliit (teodoliit-tahhümeeter), mille optikasüsteemi
Kõrguste saamiseks on kaks meetodit: trigonomeetriline nivelleerimine; geomeetriline nimelleerimine (kasutatakse horisontaalset vaatekiirt ja vertikaalseid mõõtelatte, mille abil määratakse punktide vahelised kõrguskasvud). Nivelleerimisega määratakse maapinna punktide kõrguste erinevused.ehk kõrguskasvud. Geomeetrilist nivelleerimist kasutatakse just tahhümeetrias kõrguskasv määratakse kauguse ja maapinna kaldunurga järgi. Tahhümeetria topograafilise mõõdistamise meetod, mille puhul määratakse korraga punkti plaaniline esend ja kõrgus. Topograafiline mõõdistamine tähendab tööde kompleksi, mille tulemusena saadakse plaan, kus on nii kontuurid kui ka reljeef. On tarvis määrata kaugus instrumendist kuni punktini, instrumenti maastikuountiga ühendava joone suund ja maastikupunkti kõrguskasv seisupunkti suhtes. Kaugus mõõdetakse kaugusmõõturiga (erandjuhul võib kasutada ka mõõdulinti)
paigaldamiseks ja rõdu vaatleja jaoks. Geodeetilise põhivõrgu punktidena kasutatakse ka kirikutorne, majakaid, kõrgeid korstnaid jm. 19. Geodeetilise mõõdistamisvõrgu rajamine Geodeetilise mõõdistamisvõrgu (GMV) rajamise eesmärgiks on maa-ala plaani koostamiseks vajalike tugipunktide saamine, mille suhtes määratakse situatsiooni elementide ja maastiku objektide asend. Tiheda asustusega aladel ja kinnisel maastikul kasutatakse teodoliit- (tahhümeetria-) käike, avatud maastikul kolmnurkade süsteeme, polaarkiirte ja lõigete meetodit ning GPS-mõõtmisi. · Kolmnurkade süsteem: Lõikenurgad määratavate punktide juures > 30o, üksikute joonte pikkused alla 150m. Lähtepunktideks kõrgema klassi punktid. · Otselõige: Nurgad või jooned mõõdetakse kolmest antud punktist määratavale punktile. · Kombineeritud lõige: Mõõdetakse nurk ühest antud punktist määratavale
tihedusega 1 punkt 225 km2 kohta, vahekaugus 15 km. Selle geodeetilise võrgu tihendamine toimub samuti GPS-iga kuid kasut. ka traditsioonilisi meetodeid. 14. Geodeetilise mõõdistamisvõrgu rajamine. Geodeetilise mõõdistamisvõrgu (GMV) rajamise eesmärgiks on maa-ala plaani koostamiseks vajalike tugipunktide saamine, mille suhtes määratakse situatsiooni elementide ja maastiku objektide asend. Tiheda asustusega aladel ja kinnisel maastikul kasutatakse teodoliit- (tahhümeetria-) käike, avatud maastikul kolmnurkade süsteeme, polaarkiirte ja lõigete meetodit ning GPS-mõõtmisi. Kolmnurkade süsteem: Lõikenurgad määratavate punktide juures > 30o, üksikute joonte pikkused alla 150m. Lähtepunktideks kõrgema klassi punktid. Otselõige: Nurgad või jooned mõõdetakse kolmest antud punktist määratavale punktile. Kombineeritud lõige: Mõõdetakse nurk ühest antud punktist määratavale
tihedusega 1 punkt 225 km2 kohta, vahekaugus 15 km. Selle geodeetilise võrgu tihendamine toimub samuti GPS-iga kuid kasut. ka traditsioonilisi meetodeid. 14. Geodeetilise mõõdistamisvõrgu rajamine. Geodeetilise mõõdistamisvõrgu (GMV) rajamise eesmärgiks on maa-ala plaani koostamiseks vajalike tugipunktide saamine, mille suhtes määratakse situatsiooni elementide ja maastiku objektide asend. Tiheda asustusega aladel ja kinnisel maastikul kasutatakse teodoliit- (tahhümeetria-) käike, avatud maastikul kolmnurkade süsteeme, polaarkiirte ja lõigete meetodit ning GPS-mõõtmisi. · Kolmnurkade süsteem: Lõikenurgad määratavate punktide juures > 30o, üksikute joonte pikkused alla 150m. Lähtepunktideks kõrgema klassi punktid. · Otselõige: Nurgad või jooned mõõdetakse kolmest antud punktist määratavale punktile. · Kombineeritud lõige: Mõõdetakse nurk ühest antud punktist määratavale
võimelised välja arvutama kõigi sihtpunktide 3 koordinaati(x; y; h). Elektron tahhümeetrid mõõdavad kaugused väga täpselt ja seetõttu on kõrguskasvud täpsemad ning töö läheb kiiresti. Plaani valmistamine toimub automaatselt arvuti ja plotteri abil. 20.Kauguste mõõtmine. Krokii. Kõigepealt tuleb analüüsida reljeefi ja valida välja jaamadeks sobivad teodoliitkäigu punktid või siis tahhümeetria käigu punktid. Vajadusel valitakse ka lisajaamade asukohad. Olenevalt mõõtkavast on vahekaugused instrumendist latini iiratud nt. 1:500 võib vahekaugus instrumendist latini olla reljeefi mõõdistamisel kuni 100m, kontuuride mõõdistamisel kuni 60m ja latipunktide omavahelised kaugused kuni 20m. Mõõdistamisel koostatakse iga jaama kohta skemaaatiline joonis mida nim.:KROKII. Mõõdistamistulemused kirjutatakse väliraamatusse. Krokiile tuleb kanda kõik situatsioonielemendid,
Nivelleermisega määratakse maapinna punktide kõrguste erinevused ehk kõrguskasvud. Trigonomeetrilist nivelleerimist kasutatakse just tahhümeetrias. Kõrguskasv määratakse kauguse ja maapinna kaldenurga abil. Geomeetrilistel nivelleerimisel kasutatakse horisontaalset vaatekiirt ja vertikaalseid mõõtelatte, milliste abil määratakse punktide vahelised kõrguskasvud. Tahhümeetriat kasutatakse peamiselt tiheasustusega alade ja trasside suuremõõtkavalistel mõõdistamistel. Tahhümeetria ehk kiirmõõdistamine on topograafilise mõõdistamise meetod, mille puhul määratakse korraga punkti plaaniline asend ja kõrgus. Selleks kasutatakse elektron tahhümeetreid või teodoliiti. Topograafiline mõõdistamine tähendab tööde kompleksi, mille tulemusena saadakse plaan, kus on nii kontuurid kui ka reljeef. On tarvis määrata kaugus instrumendist kuni punktini, instrumenti maastikupunktiga ühendava joone suund ja maastikupunkti kõrguskasv seisupunkti suhtes
annaabi.ee 
