Tänu sellele on neil lai nägemisulatus. Nende sulestik on kohev. Neil on suured silmad, mille ümber on sulgedest sõõrid (Allas jt, 2007:12). Silmade värv on varieeruvalt oranz, kollane või must (Hayman, Hume, 2004:151). Enamiku kakuliste jalad on küünisteni sulgedega kaetud (Eesti... 2011). Kakulistel on hästi välja arenenud varbad ja küünised, mis on kohastunud saakloomade püüdmiseks. Kakkude tagavarvas on väike ja esivarbad on külgedele suunatud (pilt 2) (Bang, Dahlstrøm, 2007:96). Saagi murdmisel on abiks konksjas teravate servadega nokk (Eesti... 2011). Pilt 3 Kaku jäljed lumel - lühike tagavarvas ning külgedele suunatud esivarbad (Bang, Dahlstrøm, 2007:96) Kakuliste emas- ja isaslinnud on sarnase välimusega, kuid emaslind võib olla isaslinnust veidi suurem (Eesti... 2011). Kakuliste pikkused liigiti on aga väga erinevad. Eesti pisemate
torkavad lennul tavaliselt hästi silma, aidates välistada segiajamise kõigi teiste liikidega peale roostepääsukese, kellel on iseloomulik hele kaelus ja päranipulaik. Suitsupääsukese talvituvad Lõuna Aafrikas. (Elphick, J. Et al 2006; Loomariigis) Sugukond: Lõolased Lõolased on väiksed linnud koduvarblase suurused või veidi suuremad. Neil on tüsilik keha ja suur pea. Jalad on lühikesed ja hästi kohastunud maapinnal kulgemiseks: varbad on keskmise pikkusega, tagavarvas on varustatud pika ja peaaegu sirge kannusja küünisega; tiivad on pikad ja üsna laiad; 12 tüürsulest koosnev saba on sirgelõikeline või väljalõikega. Lõolaste sugukonda kuulub 15 perekonda 78 liigiga. Need linnud on levinud Aafrikas, Aasias ja Euroopas; üks liik elab Ameerikas, kaks liiki Austraalias. Paljud lõolased on suurepärased laulikud; nende laul on väljapaistvalt kõlav, meloodiline ja pikk, laulavad tavaliselt lennul, sooritades mängulendu, ent kõrgel mägedes, samuti
mõnikord ka toitumisviisidest. Nii suurendab veelindude jalgade pindala ujulest, kurvitsalistel jälle on pikad, saledad varbad, mis haraliaetuna sobivad ka väga pehmel pinnasel kõndimiseks. Kanaliste varbad aga on lühikesed ja töntsakad, jooksmiseks kohastunud ning neil on jäikade, harjaselaadsetest sarvsopistustest moodustunud lumeking, mis aitab lumes liikuda. Värvulistel omakorda on pikk painduv tagavarvas, mis esivarvaste poole painutatuna tagab tugeva haarde oksa ümber. Linnud liiguvad maapinnal kas hüpeldes, kõndides või joostes. Hüplemisjäljed paiknevad paarikaupa, kõnnil moodustavad need siksakjone või peaaegu sirge rea. Jooksul on jäljerida sarnane kõnnile, aga sammuvahe on pikem ja sammulaius väiksem. Lindude jälgi võib leida eelkõige pehmel pinnasel (kaldamudas, liival, mudas). Lumel on näha ka tiibade jäljed seal, kust lind on õhku tõusnud
Soiste avamaastike ja veekogude kaldaalade linnud. N. valge-toonekurg, must-toonekurg, marabu, hallhaigur, hüüp, flamingo, luitsnokk-iibis Selts hanelised – keskmise suurusega, jässaka kerega, madalate jalgadega.. Eesmised varbad ujulestadega. Lai lame nokk. Veelinnud või veekogudega seotud linnud. N.laululuik, kühmnokk-luik, lagle, hallhani, aul, jääkoskel, pardid, haned. Selts kullilised – röövlinnud, nokk lühike, ülanokk konksja tipuga. Võimsad jalad, vastandatav tagavarvas, teravad kõverad küünised. Tiivad tugevad. Osavad lendajad. N. kanakull, hiireviu, kaljukotkas, kondor, rabapistrik, tuuletallaja. Selts kanalised – jässaka kehaga, nokk lühike ja tugev. enamuses paigalinnud. Lendavad raskepäraselt, kuna tiivad lühikesed. N. põldvutt, põldpüü, , metsis, teder, laanepüü, rabapüü, nurmkana, paabulind, jahifaasan Selts kurelised – tiivad nõrgalt arenenud, jalad enamikul pikad, nokk lühikesevõitu ja tugev. Enamasti halvad lendajad, v.a. kured
pikk nokk. Soiste avamaastike ja veekogude kaldaalade linnud. N. valge-toonekurg, must-toonekurg, marabu, hallhaigur, hüüp, flamingo, luitsnokk-iibis Selts hanelised keskmise suurusega, jässaka kerega, madalate jalgadega.. Eesmised varbad ujulestadega. Lai lame nokk. Veelinnud või veekogudega seotud linnud. N.laululuik, kühmnokk-luik, lagle, hallhani, aul, jääkoskel, pardid, haned. Selts kullilised röövlinnud, nokk lühike, ülanokk konksja tipuga. Võimsad jalad, vastandatav tagavarvas, teravad kõverad küünised. Tiivad tugevad. Osavad lendajad. N. kanakull, hiireviu, kaljukotkas, kondor, rabapistrik, tuuletallaja. Selts kanalised jässaka kehaga, nokk lühike ja tugev. enamuses paigalinnud. Lendavad raskepäraselt, kuna tiivad lühikesed. N. põldvutt, põldpüü, , metsis, teder, laanepüü, rabapüü, nurmkana, paabulind, jahifaasan Selts kurelised tiivad nõrgalt arenenud, jalad enamikul pikad, nokk lühikesevõitu ja tugev. Enamasti halvad lendajad, v.a. kured. N
annaabi.ee 
