VAPSIK Vespa Crabro Marian Jaarman 8A Süstemaatikad · Klass- putukad · Selts- kiletiivalised · Hõimkond - lülijalgsed http://pixshark.com/hymenopt era-families.htm Tunnused · Euroopa suurim herilaseliik · Kaks paari tiibu asetsevad piki keha, eestiivad katavad tagatiibu http://www.godofinsects.com/index.php/ · Emased 2,5-3,5 cm museum/bees-wasps-and-ants/european- hornet-vespa-crabro/ · Isased 1,8-2,4 cm · Rindkere on pruun, pea kollane, tagakeha kollase-pruunikirju Elupaik ja levik · Euroopas ja Siberis kuni Mongoolia lääneosani · Vanad metsad, milles leidub nii elavaid kui surnuid puid · Pesa ehitavad vapsikud puuokstele või kaljulõhedesse http://www.vespa-
2 tiivapaari Toitumine Fütogaafid toituvad taimelehtedest, seemnetest, taimedest ja nektarist. Saprofaagid toituvad sõnnikust, kõdunevatest taimedest ja loomakorjustest. Polüfaagid toituvad nii taimsest kui loomsest toidust. https://youtu.be/Sy_cGLoAgw4?t=33s Elupaigad, kaitsekohastumused ja paljunemine Kohastunud elama kõikjal. Eestiivad kaitsevad tagakeha ja tagatiibu. Mõned mardikad on võimelised ka eritama kibedat, kuuma ja keemilist kaitsevedelikku. Kitiinkest Paljunevad munedes. Tähtsus looduses ja inimese elus Kasulik Kahjulik Kultuurtaimede tolmendajad Tähtsad biotõrje seisukohalt
Liblikaliste suised on muutunud pikaks imilondiks. Putukate rindmik on kolmelüliline (ees-, kesk- ja tagarindmik). Igale rindmikulülile kinnitub üks paar jalgu. Kesk- ja tagarindmikule kinnitub kummalegi üks paar tiibu (vastavalt eestiivad ja tagatiivad). Enamasti on tiivad läbipaistvad. Tiibu tugevdavad tiivasooned, mis moodustavad võrgustiku. Soonte vahel olevaid alasid nimetatakse tiivasulgudeks. Osadel putukatel katavad puhkeolekus eestiivad tagatiibu. Tugevamaid ja paksemaid eestiibu nimetatakse kattetiibadeks. Putukatel võivad tiivad ka osaliselt või täielikult puududa või on nad taandarenenud lapatsitaolisteks jätketeks. Osadel putukatel on vaid üks paar tiibu. Putukate tagakeha on liikuvam kui muu keha. Tagakeha on üldiselt jäsemeteta, kuid tagakeha tipul võivad olla mitmesugused jätked. Putukate arengut nimetatakse moondeks. Tihti on munast koorunud vastne hoopis teistsugune kui täiskasvanud putukas ehk valmik
mujal inertsjõudude ja raskusjõudude summa. Mida raskem on lennuk , seda suuremat kiirust ta horisontaallennuks vajab . Mida suuremat kohtumisnurka me kasutame , seda väiksemat kiirust on meil vaja. Tiiva pindala suurenedes saab ka kiirusi vähendada . Õhutiheduse vähenedes on lendamiseks suuremaid kiirusi vaja. Mida väiksema kiirusega lendame seda suurema kohtumisnurgaga tuleb horisontaallennul lennata. Kui me suudame vältida kallakuid , ei kaldu lennuk kursist kõrvale. Tagatiibu võib vaid teatud kiiruste juures kasutada , liiga suure kiiruse juures tuleb kiirust vähendada et tagatiibu kasutada. Tõusu lennul on tõstejõud väiksem raskusest. Tõusureziimil mida suurem on tõusunurk , seda väiksemat tõstejõudu , kuid suuremat tõmmet vajame . Mida suurema nurgaga tõuseme , seda väiksema kiirust samal kohtumisnurgal vajame . Mida suurem on tõmbe ülejääk , seda suurema nurgaga lennuk soovitud kiirusel tõuseb . On suurim Ökonoomsel kiirusel .
kattetiivad, toitumiseks, väikesed, pikendamiseks kaerasori tiheda haukamissuised väikeste Ei ole hea lendaja, soonestikuga ja tiivaalgmetega kaks liitsilma, katavad nende vahel 3 puhkeolekus lihts. tagatiibu. Kaks suurt Tagatiivad hüppejalga, lehvikutaolised, Pikatundlaliste puhkeolekus helitekitamise eestiibade alla aparaadiks on kokku volditud, ainult eestiivad,
kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid. Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes. Nad lagundavad kuivanud lehti, loomade laipu ja muud orgaanilist ainet. Kehaehitus Mardikate keha jaguneb kolme ossa peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Neil on haukamissuissed ning tundlad, viimastega nad kombivad ja haistavad. Enamikul liikidel on mõlemad tiivapaarid välja arenenud. Eestiivad on muutunud jäikadeks kattetiibadeks, mis kaitsevad õrnu tagatiibu ja tagakeha, kui putukas puhkab. Lendamisel tõstetakse kattetiivad ülespoole, et lennutiivad saaksid vabalt vibada. Tiivad ja kuus jalga kinnituvad rindmikule. Vastavalt eluviisile on neil jooksu-, hüppe-, kaeve- või ujujalad. Vastseil on 3 paari rindmikujalgu või pole üldsegi. Suised Mardikaliste suised on haukamistüüpi. Mardika suiste järgi saab tavaliselt otsustada, mida ta sööb. Paljude mardikate suised on kohastunud taimelehtede, seemnete või nektari söömiseks
MARDIKALISED Mardikad on kõige mitmekesisem ja arvukam putukarühm. Nende hulgas on röövputukaid, kõdu- ja taimtoidulisi, parasiite ning raipesööjaid. Mardikalised on loomariigi liigirikkaim selts. Neist enamik on maismaalised, kuid osade mardikate elutegevus on seotud ka veekeskkonnaga. Mardiklaste iseloomulik tunnus on enamasti kogu tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad, millega nad kaitsevad puhkeajal lennutiibu ja tagakeha. Lendamiseks kasutavadd nad kilejaid tagatiibu. Nad võivad toituda taimedest, lagunenud orgaanilisest ainest, sõnnikust ja raipest. LEPATRIINU Lepatriinu on putukate seltsi kuuluv mardikaline. Lepatriinude kitiinkestaga kaetud keha on alt lame ning pealt kumer. Nad on kas punase-, kollase- või mustakirjud ja kuni 1 cm pikkused. Lepatriinuliike on üle 4000. Punase ja musta kombinatsioon on hoiatusvärvus, mis näitab nende mittesöödavust.Emased lepatriinud munevad väikesed munakobarad
hakkavad. Rohutirtsudel on näiteks jalgadel väikesed liistud ja tiibadel tillukesed kidad. Kui rohutirts oma jalgadega üle nende näsade tõmbab, hakkavad need vibreerima ja tekibki meile kuuldav sirin. 3. Surudes õhku või vett läbi kitsa ava, hakkab see samuti võnkuma ning võnkumise vastu võtja kuuleb seda helina. Seda meetodit kasutavad linnud ja imetajad, inimene kaasa arvatud. 4. Jätkete vibreerimine lihasjõul. Näiteks võib tuua sääsed, kes kasutavad taandarenenud tagatiibu - sumisteid - teatud sagedusega helide tekitamiseks. 5. Vastu alust koputamise teel. See on äärmiselt lihtne meetod, mida kasutavad näiteks mõned ritsikad ning ka inimesed, kui nad kellelegi külla lähevad, kellel uksekella ei ole. Kui rohutirtsu poolt tekitatav sirin otsemaid õhku paiskub, siis on olendeid, kes algset heli muudavad. Üheks selliseks olendiks on inimene. Heli muutub, kui ta peale tekkimist - inimese puhul siis häälepaeltest edasi liikudes - satub "kõlakambrisse"
Teliku väljalaskmine muudab lennuki väliskuju ja seega suurendab lennuki parasiittakistust. Parasiittakistus omab suuremat rolli kogutakistuses aga just suurematel kiirustel. Õige vastus on: Suureneb takistus põhiliselt suurematel kiirustel sest suureneb parasiittakistus. Kumernõgusal profiilil on võrreldes kaksikkumera profiiliga Kumernõgusal profiilil on võrreldes kaksikkumeraga suurem tõstejõu koefitsient, seepärast kasutataksegi lennukitel tagatiibu. Suurema tõstejõu koefitsiendiga kaasneb aga ka suhteliselt veelgi suurem takistuskoefitsient ja suurema kumeruse tõttu väiksem kriitiline kohtumisnurk. Õige vastus on: suurem maksimaalne tõstejõud, suurem takistus, väiksem kriitiline kohtumisnurk. Milline on ristkülikukujulise tiiva koonilisus? Tiiva koonilisus on tiiva tüvekõõlu ja otsakõõlu pikkuste suhe. Ristkülikukujulisel tiival on need võrdsed. Õige vastus on: 1. Millisel
Profiilid võivad olla (tiiva lõige külje pealt vaadates): Kaarekujuline nõrk , väga õhuke , väikestel kiirustel on hea tõstejõud (Ultralight) Kumernõgus on sama kujuga mis eelmine , kuid paksust on küllaga , ei sobi suurte kiiruste jaoks. Tasakumer lihtne ehitada , tugev ja odav . Alt lame . Pealt kumer. Kaksikkumer Alt on ka veidi natuke kaardus aga ülevalt on rohkem . Väikeseid kiiruseid eriti ei kannata. Nõuab tagatiibu (flapse) . Kõige levinum. Sümmeetriline mõlemalt poolt sama kumer , vigurlennukid . Väga väike takistus . Omab tõstejõudu vaid mingi nurga all lennates Laminaarne Tagant alt on veidi S-kujuline , pealt veidi kumer. Superkriitiline Suured kiirused , helikiiruste lähedal parim .Alt veidi nõgus . Tagant poolt eriti.Teravam nina kui eelmisel vms. S-kujuline Sellega saab pmst ilma stabilisaatorita lennata . Ilma sabata ja (Stealth) lennuki . Suur takistus ja väike tõstejõud.
ümbruses. (Eesti Loodus, august 1980, lk 534) 6 Viimane selle liigi leid oli möödunud suvel (2013) Raadama külas, Räpina vallas. Kohaliku populatsiooni avastas minu isa Ain Piir, loendades seal üle kümne isasliblika. Hiljem käis liblikaid püüdmas ja määramas liblikahuviline Teet Ruben Tallinnast. Ruuge-võiliblika siruulatus on 4,2-4,8 cm. Tiibade ülakülg on kollakaspunane ehk ruuge. Isasliblika ees- ja tagatiibu ääristab lai must serv. Eestiiva ülaserva keskosas on must täpp. Tagatiiva keskosas on punakas kaheosaline täpp. Emasliblika mustal äärisel on kollased tähnid. Röövikud toituvad ristikul, hiirehernel ja lutsernil. Liblikaid võib kohta avamaastikul, teepervedel, raudteetammidel ja liigirikastel aasadel. Ruuge- võiliblikas meie tingimustes ei talvitu. (Viidalepp, Remm 1996: 205) Ruuge-võiliblikas 26.07.2013 Raadama küla, Räpina vald Nõelastatud ruuge-võiliblikas 30.07
5. Mürgine eritis (villimardikad). Areng 1. Täismoone. (Esper Karjus. Tallinna Järveotsa Gümnaasium) Kõik mardikalised on läikiva kehaga, sest nende eestiivad on muundunud siledateks, tugevateks kattetiibadeks, mis kaitsevad 15 lendamiseks kasutatavaid õrnu tagatiibu, samuti kogu ülejäänud keha. Kuigi mardikad on lennuvõimelised, kohtame me neid kõige sagedamini maapinnal, kas mullas, puukoore all või rohu sees. Oma tugevate lõugadega söövad nad peaaegu igasugust toitu.
annaabi.ee 
