juulil 1941 ja lasti õhku 18. juulil. Enne plahvatust rüüstati tehas lagedaks moodsatest masinatest ja tööriistadest, mis viidi ära Punaväe poolt. Õhkulastud hoone muutus täielikuks rusuhunnikuks. Taganevad punajõud püüdsid seina äärde laotud puuriitade abil süüdata ka piimatehase kõrval asetsevat vana tehast, aga tuli kustutati ühistu töötajate poolt Türi linna elanike kaasabil. Kustutustöid püüdsid küll takistada saksa üksikud punajõugud, aga taganevat jõukude keskel lõhkevad saksa mürsud sundisid neid loomuba ning end paaniliselt päästma. Eriti jubedaks kujunes Võhma eksporttapamaja hävitamine, kus koos suurte lihatagavarade põletamisega põletati tapamaja lautades elusalt 500 siga. Tapamaja süüdati taganevate punavägede riismete poolt 10. juulil 1941, kasutades süütematerjaliks keldris leiduvaid bensiinivaate. Süütamisel võttis kiiresti tuld ka tapamaja külmruumides asetsev sealiha ja rasva
suhu, et kõik vaenlase suurtükid ära võtta. Laidoner Laidonerile. Kunda kell 5.30 p.l. 12.1.19. Purtse juures dessanti teha ei saa, homme hommikul pommitab "Lennuk" Narvat, Hungemburgi, Vaivarat, ja Jõhvit ja "Lembit" Aserit, Purtset, Püssit. Kui miinid siin, sõidab "Lennuk" Kroonlinna alla miinisid panema. Pitka Pitkale. Tallinn kell 8.50 p.l. 12.1.19. Kui saab Purtset ja Hungemburgi korraga pommitada, seda parem. Igatahes Purtse ümbrust on tarvis pommitada, et Rakverest taganevat venelast tabada. Neljas polk on Addinali mõisas Kunda raudtee juures. Laidoner 13. jaanuaril 1919 käis "Lennuk" Narva jõesuus luurel, kus püüdis lõksu puksiirlaeva "Narova" mille koos 6 mehega kaasa tõi. Nende meeste käest saadi andmeid Riigiküla suurtükipatarei, Hungemburgis oleva 50. jalaväepolgu ja kuulipildurite rühma kohta ning Narvas olevate 46. eesti punaste polgu ja teiste väosade kohta. 14. jaanuaril asuti Tallinnas kiiruga dessanti komplekteerima
Moskvast taandudes said prantslased Berezina jõe ääres lüüa. Kura- ja Liivimaale tunginud väed pidasid veel vastu Ķekava lahingu (saksa Dalenkirchen) 10/22. augustil, (Grafenthal) ja MežotneI juures 17/29. septembril ning Olaine (Olai) juures 3/15. novembril. Detsembris 1812 aga hakkas juba Venemaa siseosas suuri kaotusi kandnud Prantsuse armee taganema ning Kuramaal ja Liivimaal asunud Prantsuse väed said pealetungi asemel ülesandeks katta Venemaalt taganevat armees arjergardina. Pealetungi ajal Prantsusmaa armeega koostööd teinud Preisimaa vägede juht Ludwig Yorck von Wartenburg aga sõlmis taganemise alguses 18/30. detsembril Vene vägede juhi Hans Karl Friedrich Anton von Diebitschiga (1785–1831) Tauragė konventsiooni ning Preisimaa väed läksid üle Venemaa keisririigi vägede poolele. Kokku kaotasid prantslased 1812. aasta Venemaa kampaanias 550 000 meest. 1813. aasta alguseks oli Napoleoni vägi Venemaalt taandunud. Venemaa
juunil pealetungi. Vallutanud Roopa aleviku, alustas Landeswehr 21. juunil üldpealetungi, mis sumbus tänu rindele jõudnud Eesti lisajõududele 22. juunil. Meiepoolne vastupealetung algas 23. juunil, mille käigus vabastati Võnnu linn. Raskelt lüüasaanud vastane enam tõsisemat vastupanu osutada ei suutnud ja oli kogu rinde ultuses sunnitud taganema. Tänu kujunenud olukorrale võttis Ulmanis 27. juunil Lätis võimu jälle enda kätte. Olles taganevat vastast jälitanud Riiani, alustasid Eesti väed 30. juunil rünnakut selle vallutamiseks. Ägedates ja veristes lahingutes oli Landeswehr 2. juuliks praktiliselt purustatud. Nähes, et eestlased võivad iga hetk Riiga sisse marssida, algatasid liitlased sama päeva õhtul uued läbirääkimised vaherahu sõlmimiseks, mille tulemusena 3. juuni keskpäevaks sõjategevus lakkas. Kuu aega väldanud võidukas sõda väljaspool Eesti piire oli eestlastele moraalseks stiimuliks
päeval oli Punaarmee Eesti laskurkorpuse 249. laskurdiviisi üksustest moodustatud motoriseeritud eelsalk (370 meest) 307. üksiku tankitõrjedivisjoni ülema major Vladimir Milleri juhtimisel ülesandega murda läbi kuni Salme külani Sõrve poolsaare alguses. Õhtul jõudis Milleri eelsalk Tehumardi juures sakslaste kaitseliinini. Eelsalga järel liikusid 300 meest 917. laskurpolgu I pataljonist major Grigori Karaulnõi juhtimisel. Kumbki üksus ei teadnud, et neile ligineb selja tagant kaks taganevat Saksa pataljoni, kes omakorda ei teadnud, et Punaarmee üksused olid neist juba mööda läinud. Ritter koos oma pataljoniga taipas esimesena, mis olukorda oldi satutud, kuid jätkas veel mõni aeg külg-külje kõrval marssimist punaväelastega. Ööl vastu 9. oktoobrit puhkenud lahingus, mis kohati muutus käsivõitluseks, langes 917. laskurpolgu andmetel üle 300 sakslase. Punaarmee üksused oma kaotusi ei ole avaldanud
vastustanud Kallisthenese (Aristotelese õepoja) surma. 326. a. tungis Aleksander Kesk-Aasiast Induse tasandikule, kus talle astus vastu kohalik kuningas Poros. Suur lahing Porosega peeti Induse lisajõe Hydaspese kaldal ja 46 lõppes, India valitseja arvulisest ülekaalust ja rohketest sõjaelevantidest hoolimata, Aleksandri järjekordse võiduga. Kuid taganevat Porost jälitades üha kaugemale itta tungivates vägedes süvenev rahulolematus viis Induse idapoolseimal harujõel Hyphasisel sõdurite vastuhakuni. Väed keeldusid edasi liikumast ja Aleksander pidi sõlmima Porosega rahu, mis jättis viimase vasallkuningana võimule. Pärast naasmist Hydaspesele ehitati laevastik, millega jõuti 325. a. jõge mööda India ookeanini, kust pöörduti kolmes jaos üks laevastikuga mööda ookeani ja kaks ülejäänut eri teid pidi maismaad mööda
annaabi.ee 
