Hülged kuuluvad imetajate hulka. Hülgeliike on erinevatel andmetel 18 või 19. Nad elavad polaar- ja parasvöötmete meredes, enamasti ranniku lähedal. Nad elavad väikestes rühmades aga paaritumise ajal ja suve keskel kogunevad nad suurematesse rühmadesse ja veedavad aega lesilates (mõnel laiul või rahul). Hülged võivad olla 1-6.5 meetrit pikad ja nende kaal on vahemikus 903500 kg. Hüljeste esiloivad on suhteliselt lühikesed. Nende tagaloivad ei paindu pöialiigeste kohalt ette. Nende loivadel on tugevad küünised. Hüljestel ei ole kõrvalesti, selle asemel on kõrvaava. Sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaava. Hüljeste peamiseks vaenlaseks Eestis on inimesed, areaali põhjapoolses osas jääkarud. Kui meri on jääs, siis teevad hülged jäässe rindauke, mille kaudu saavad nad hingata ja vee peale tulla. Hülglaste hääl sarnaneb haukumisele või möirgamisele. Hüljeste toidulaud Hülglased söövad kalu ja koorikloomi
Toituvad kaladest ja veeselgrootutest. Magavad veepinnal hõljudes või kuival. Hülge luustik Hüljeste luustikust nähtuvad paljud kohastumused veeeluks. Nende selgroog on väga painduv, võimaldades loomadel vee all kiireid pöördeid sooritada. Jalaluud on lühikesed, varbaluud aga pikad. Viimased toestavad laiu loibasid. Hülglased kasutavad ujumiseks oma tagaloibi ning tüürivad esimestega. Kõrvukhülged talitavad vastupidi – eesloivad on neil ujumiseks, tagaloivad aga tüüriks. Sigimine Hülged väljuvad kevadel veest, et poegida. Nad koonduvad suurtesse poegimisseltsingutesse ehk lesingutesse paikades, kuhu kiskjad ei pääse. Kuivamaalesilas toovad emased ilmale pojad, kes kasvavad rasvase piimaga kiiresti. Varsti on emased paaritumiseks valmis. Paljude liikide puhul võitlevad isased, et lesilas oma territooriumi hõivata; seal paaritab isane temale jäänud emaseid. Isaste lonthüljeste kokkupõrked on nii raevukad, et tallatakse
ajamiseks. Ei ole teada, et ükski teine loomaliik kasutaks saagi jälitamiseks vuntse. VÄLIMUS 3 Viigri pikkus on 120...180 cm, emased isendid kaaluvad kuni 40 kg, isased kuni 100 kg, harva kaaluvad nad rohkem kui 100 kilogrammi.Võrreldes hallhülgega on viiger väiksem, tumedam, pontsakama kehakuju ja ümarama koonuga.Teistest loivalistest erinevalt ei paindu hüljeste tagaloivad pöialiigeste kohalt ette, vaid on kogu aeg taha suundunud (esiloivad on suhteliselt lühikesed). Loibadel on üsna tugevad küünised. Kõrvalesti ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva- ja ninaavad.Nägemine on nende allvee-eluks kohastunud loomade nõrgim meel, sestap saab viigriga silmsideme siis, kui kuulmine ja haistmine talle inimest ei reeda. LEVIK, ELUPAIK Viigerhüljes on põhjapoolkera meredes laialt levinud. Teda leidub Põhja- Jäämeres, Atlandi- ja Vaikse-Ookeani põhjaosas
loomade rasv kraabiti tükkidena kokku ning sulatati õli saamiseks üles. Kolmest tapetud loomast saadi üks vaaditäis õli. Nahka õpiti hiljem kasutama liimi tootmiseks. Tänapäeval leidub merilõvisid rohkesti loomaaedades, tsirkustes ja akvaariumites. Nad on vangistuses tuntud oma intelligentsuse ja mängulisuse poolest. Tänu oma intelligentsile ja mängukalduvustele võidavad nad nii täiskasvanute kui ka laste suure poolehoiu. Merilõvi vee all: Merilõvi ujub esiloibade abil, tagaloivad täidavad tüürimisfunktsiooni. Maismaal kasutab ta loibi jalgade asemel ning liigub isegi inimesest kiiremini.Merilõvi on suureline sukelduma 300 meetri sügavusele (300 meetri pikkune on näiteks Pariisis asuv Eiffeli torn). Esinemine ja kaitse: Merilõvi elutseb Põhja-Ameerika läänerannikul alates Briti Columbia lõunakaldast kuni California lõunaosa ja California laheni. Üks merilõvi alamliik elab Galapagose saartel.
rünnakutest mõõkvaalale edukalt lõpeb, on teadmata.Vaalaküttimise tagajärjel vähenes sinivaalade arv ligikaudu 200 000-lt (1930) umbes 1000-le (1965), kuni 1966. aastal sinivaalade püük keelati. Tänapäeval on sinivaalasid umbes 10 000 ja nende arv kasvab aeglaselt. Polaarhüljes Hülged söövad kalu, seepärast lõhuvad nad mõnikord kalavõrke. Kehapikkus 1,256,5 m, mass 903500 k g. Teistest loivalistest erinevalt ei paindu hüljeste tagaloivad pöialiigeste kohalt ette, vaid on kogu aeg taha suundunud (esiloivad on suhteliselt lühikesed). Loibadel on üsna tugevad küünised. Kõrvalesti ei ole, sukeldumisel sulguvad kõrva ja ninaavad. Hülged elavad väikeste rühmadena, söövad kalu ja veeselgrootuid. Talvel teevad nad jäässe nn. rindauke, mille kaudu tulevad jää peale. Häälitsevad haukuvalt või möögivalt möirates, poegivad kuival märtsikuus. Poegadel on hele pehme karv. Paaritumisajal ja
Päevane toidunorm (ja toiduks on kala) on keskeltläbi 4-5% kehakaalust, kasvavatel loomadel pisut suurem. Mitte mingil juhul ei tohi hüljeste basseini veepind ehk peegel kattuda ühtlaselt jääga: hüljes satuks paanikasse kui ei näeks läheduses lahtist vett. See on ka täiesti arusaadav -- päris- ehk kõrvutud hülglased (hallhüljes, viiger jt.), kellel puuduvad nähtavad väliskõrvalestad, toetuvad pinnasel kõhule. Neil on lühikesed esiloivad, tagaloivad aga ei paindu üldse kõhu alla (suur erinevus kõrvukhülglastest, kelle esindajad merilõvid, kotikud jt., kes toetuvad neljale loivale ja võivad vabalt trepist ülesse või alla minna). Seega on hallhüljes kõval pinnasel üsnagi kohmakas ja suhteliselt abitu, kuid vees suudab ta palju enamat kui merilõvi, seda vähemasti kiir- ja kaugujumise osas. Et jääkatet ei tekiks, peame me talvel hüljeste basseini soojendatud vett lisama ja mingil määral ka soola
annaabi.ee 
