Täiskasvanud räägivad, kuidas nende pea pole prügikast, kuid miks surutakse õpilaste pähe tohutult materiali, mida kunagi vaja ei lähe. Ja ärge mõistke mind valesti, ma ei taha öelda, et üldse õppida vaja pole, loomulikult on igal inimesel vaja saada elementaarseid teadmisi, kuid need omandatakse juba algklassides. Meile surutakse 12 aastat peale teadmist, et peame läbima kooli programmi kui soovime elus hakkama saada ning meid õpetatakse tagaajama ülikooli paberit, sest see on tänapäeva ühiskonnas justkui kõige olulisem. Kas ei oleks nüüd lõpuks aeg, kus me keskendume inimeste annetele. Vaatame, mida nad tegelikult teha tahaksid. Räägitakse ju seda, kuidas inimesed peavad ise olema võimalised mõtlema ning otsuseid tegema. Miks ei võiks see algust saada juba koolist? Kool nimelt ongi koht, mis peaks meid eluks ette valmistama. See on teada tõsiasi, et inimesed teevad asju paremini kui nad on motiveeritud
Sealt lahkudes ja aineklassi juurde jõudnud, märkasin, et paharätid hakkasid irvitama, kui nägid mind klassiuksel. Vaatasin neile üllatunult otsa ja sammusin oma pingi juurde. Enne oma lauda nägin, et mu koolikott oli kadunud ja mu laua kõrval tahvli peal olid mu pliiatsid ritta pandud. Kui ma oma asju korjama hakkasin, alustasid piimahabemed oma solvamisega. Ma ei teinud neist välja, kuna teadsin, et neile meeldib see, kui kiusatav teeb neist välja ja hakkab kiusajat klassis tagaajama või sellega rääkima. Mina hoidusin sellest, aga tegin isekeskis plaani, kui mul on kasvõi üks asi puudu, lähen klassijuhataja või õppalajuhataja juurde ja räägin juhtunust. Oma asju kokku kogudes märkasin, et taskuarvuti oli puudu. Küsisin siis nolkide käest, kõik vastasid üheselt, et pole näinud. Läksin siis aineõpetaja juurde, et mind kiusati ja mu arvuti on puudu. Õpetaja vastas seepeale, et teda see ei puuduta ja käskis mul vait olla ja istuda oma kohale.
Kõik ülejäänud "halvad teod", mis ta oma paari Moskvas veedetud aja jooksul korda saadab, on kas abinõud saavutamaks suuremat eesmärki või ühiskonna suurema (ning konkreetse isiku) pildi seisukohalt siiski heateod. Filmis "Kaklusklubi" püüab peategelane ning tema väljamõeldud sõber muuta maailma läbi erinevate nö. vandalismitegude. Ühtedeks sellisteks on nö inimohverdused. Kus haaratakse tänavalt suvaline inimene ning relva ähvardusel sunnitakse neid oma eluunistust tagaajama ning mitte leppima selle olukorraga, mis käsil, ning võitlema viletsuse vastu. Olgugi, et inimest relvaga ähvardades ja tema dokumente röövides sooritati justkui halb tegu, on selle mõju ja tulemus hea inimene saab lõpuks julguse oma eluunistus täide viia. Samamoodi tegutses Woland ja tema kaaslased. Nad panid inimesi olukorda, mis pidid nende silmad avama. Tegu oli nö äratuskõnedega (ingl wakeup call), kordagi keegi saatanlikust seltskonnast ei öelnud
Petsorin läks akna juurde, rebis selle lahti ja vangistas kasaka. Kindlusesse tagasi jôudnud jutustas ta sellest kôigest Maksim Maksimôtsile. Fatalist- saatuse paratamatuse uskuja. Viies peatükk-BELA( lôpp). Bela sai teada oma isa surmast. Ta jäi elama kasarmusse. Aja jooksul ta hakkas Petsorinit armastama. Kord läksid Petsorin ja Maksimôts jahile. Saaki nad ei saanud. Tagasi tulles nad märkasid ratsanikku, see oli Kazbits ja nad hakkasid teda tagaajama. Nad tabasid hobust, see kukkus. Nad märkasid,et Kazbitsi hoidis oma kätel Belat, ta tôstis kinzalli. Oli juba hilja. Kazbits pôgenes. Bela sai surmavalt haavata. Ta elas veel vaid kaks päeva. Kazbits oli röövinud Bela nônda. Bela oli läinud keelust hoolimata jalutama. Kazbits oli varitsenud ja kui valvemehi läheduses ei olnud oli ta Bela röövinud. Pärast ônnetust jäi Petsorin haigeks ja viidi üle Gruusiasse. Hiljem olevat ta Venemaale tagasi tulnud.
välja. Aga nad valetasid ja jätsid lapsed ikka lukutaha ja ise läksid minema.. Varsti leidsid nad õnneks varemetest väljapääsu ja jooksid ruttu Eva-Lotta pööningu poole, kuid mehed kaasa arvatud Einar sõitsid autoga just ära. Politseinikud olid kalle kodus ja otsisid Kallet, et temalt juveeli röövijate kohta pärida. Nad ootasid Kallet tema kodus ja kui ta tuli andis ta kohe politseile märku, et juveeli röövlid sõitsid just siit lähedalt ära. Autot hakati tagaajama ja saadi kurjategijad kätte kui karpi vaadati siis ei olnud seal juveelid vaid laste asjad. Karbid olid ühesugused ja selle pärast olid ka need neil arvatavasti sassi läinud. Nüüd oli aeg punasteroosidega sõdimine hakata aegavahele, kuna neil ei olnud enam kiirejuhtumi lahendamisega.Valgete rooside liikmed olid Eva-Lotta, Anders ja Kalle ja Punasterooside liikmeteks olid Sixten, Benka ja Jonte.
avanema. Simon ei ole kunagi kartnud ja kui rahulik ja privaatne ta ka polnud , on ta näinud esimest korda teatud väge ja tarkust endas. Asjad aina muutusid haalvemaks. Eriti Jacki ja Ralphi vahel. Ühel päeval kolm põnni (Percival, Johnny ja Henry) tegid endale liivalossi. Roger ja Maurice jõlkusid mööda metsa ja nähes neid põnne hakkasid nad naerma ja lõhkusid lossi ära. Poisid hakkasid nutma . Hiljem maskeeris end Jack nagu sõjaväelane ja kutsus poisse metssiga tagaajama. Jack muutub seest kui ka juba lõppule liikuda oma primitiivseks muutuma. Jack hakkas tantsima ja tema naer muutus verejanuliseks. Siis kui Ralp ja Põssa istusid veeaugus mõtles Põssa, et võiks teha päikesekella. Järsku märkas Ralph laeva . Ta ronis mäetippu mõeldes miks laev pole peatanud. Mäetippu jõudes nägi ta, et lõkke pole põlenud. Need poisid kes pidid signaal tule valvama läksid koos Jackiga metssiga jahtima. Sealt tuli ka hüüdlause ,,Tappa siga . Lõika tema kõri
annaabi.ee 
