kes oligi skeptilise mõttesuuna esimeseks harrastajaks, ja Karneades ning nn. hilise skeptitsismi esindajad Ainesidemos, Agrippa ja Sextus Empiricus. Viimane on kirjutanud filosoofia koolkindadest nii: "...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud. Seepärast ongi olemas kolme liiki filosoofiat: dogmaatiline, akadeemiline ja skeptiline." Paraku ei osutunud filosoofiline skepsis antiikajal kuigi populaarseks. See ei vähenda aga tema ajaloolist tähendust: just skepsis on olnud hiljem teguriks filosoofilise mõtlemise edasiarendamisel, uue ning täpsema ja ajakohasema mõtlemisviisi ja tunnetusmeetodide
Kreeka kultuuris teatud üleminekuhetkel, mil müüdi võim ei olnud veel õõnestatud kriitilisest vaimust, mis saadab kirjasõna. Antiiksete müütide suurejooneline visuaalne esitus tragöödias näib eelistavat küll inimese meeltele tajutavaid kihistusi, kuid uurib ka lakkamatult ebakõla pealispindse ja sügava, sõnade ja tegude, näivuse ja olemise vahel. Tragöödia esitusvõime täius, mis hõlmab sõna, muusikat, tantsu ja miimilisi zeste, näitab viimse tõe tabamatust, ning seda, kuivõrd raske on mõista inimese käitumise keerulist olemust, jumalate seisukohti, surelike elu seadusi ja piire. Tragöödiate kirjutamist ja lavastamist jätkati ka pärast 5. sajandit eKr, kuid loov energia, eetika nõudlus ja uudishimu, mis olid sünnitanud tippteosed, olid selleks ajaks kandunud filosoofiasse ja ajalukku. Aischylose ja Sophoklese pealtvaatajatest said Platoni ja Aristotelese lugejad.
lootus. See uletamatu lohe inimese ja tema elu, naitleja ja dekoratsioonide vahel tekitabki absurdsusetunde.( lk 9) Veendumus eksistentsi absurdsuses peab tingima inimese kaitumise kuivord on enesetapp absurdi lahenduseks. Absurditunne voib ukskoik kellele ja ukskoik missugusel tanavanurgal nakku karata oma ahastamapanevas alastuses, oma sarata valguses on ta holmamatu.(lk 12) Voibolla saame sellest tabamatust absurditundest aimu, kui vordleme tema avaldusi erinevate, kuid sugulaslikes maailmades, ja nimelt aru, elukunsti ja kunsti maailmas. Alguses on absurdi atmosfaar, lopuks on absurdi universum ja vaimne hoiak, mis heidab maailmale eriparast valgust ja naitab tema eesoigustatud ja halastuseta nagu, mida teisiti pole voimalik ara tunda. Absurdi maailm ammutab oma ulevuse just sellest madalast sunniparast suurte tegude ja
projektide harida endid ja mitte lasta häid traditsioone unustuse hõlma. Tõetera on ühelt poliitikult kuuldud ütluses: kõik kaasaegne vananeb kohutava kiirusega, kuid vana ja ehtne see on jääv. Teatud osas võiks see ütlus paika pidada. " Aukartu elu ees" Aukartus elu ees kätkeb elementaarse vastutuse mõistet, mille me peame omaks võtma. Vastutuses peitub jõud, mis sunnib meid õilistama oma individuaalseid, ühiskondlike ja poliitilisi veendumusi. Aukartus elu ees on hõivatus tabamatust liikumapanevast tahtest, mis on omane kõigile olevale.Ta tõstab meid sooduks kõrgemale asjade tunnetamisest ja laseb meid puuks sirguda, mis on kaitstud põua eest, sest ta on istutatud ojakaldale. Inimene, kes aukartusel elu ees põhineva eetika omaks võtab, saab nõudmiste kaudu, mida too eetika talle esitab, peagi tunda nende elutute sõnade taga hõõguvat tuld. Oma raamatus" Aukartu elu ees" on Albert Schweitzer kirjutanud -Mingit elu kahjustades pean ma enne
uurib ning lõpuks jätab ikka otsustamata, sest selgub, et nii poolt kui ka vastu on võrdselt tugevaid argumente. Kreeka filosoofskeptik Sextus Empiricus (200 250 m.a.j) kirjutas peamistest filosoofia koolkondadest nii:...Ühed räägivad, et nad on tõe leidnud, teised arvavad, et tõde on võimatu leida, kolmandad otsivad teda. Neid, kes kujutavad ette, et nad on tõe leidnud, nimetatakse dogmaatikuteks, nagu näiteks Aristotelese, Epikurose ja stoikute järgijad; tõest kui tabamatust rääkisid Klitomachos, Karneades jt akadeemikud; otsijad on aga skeptikud. Seepärast ongi olemas kolme liiki filosoofiat: dogmaatiline, akadeemiline ja skeptiline. Tõde on seega olemas küll, sest seda, mida olemas ei ole, poleks mõtet ju otsida. See tõde on aga kujundlikult öeldes meie eest veel peidus. On natuke ebakorrektne rääkida skeptikute õpetusest, sest sõna õpetus seostub alati teatud hulga tõekspeetavate väidetega maailma, inimese jne. kohta
annaabi.ee 
